26.01.2021
Rootsi vikerkaarearmee – kas Eesti kaitseväge vormitakse samasuguseks?
Enamikus normaalsetes riikides ei taheta sõdida, kuid oma armee luuakse ja seda eeldusel, et relvakandjatel võib tulla vajadus oma maad kaitstes tappa ja kahjuks ka tema eest langeda – ja selleks minimeeritakse kõik ohud, mis võiksid efektiivset lahingutegevust takistada.
Sõjavägi ei ole koht demokraatiamängudeks, sest sõjas tuleb sõduritel alluda käskudele, sageli ka sellistele, mis võivad käsutäitja surma tähendada. Seetõttu ei maksa rääkida ka mingitest erilistest inim- ja muudest õigustest.
Üldjuhul teenivad sõjaväes mehed, viimasel ajal ka naised ja enamikus armeedes on nende teenistusvälised suhted taunitavad või koguni keelatud. Ehk siis sõjaks valmistudes ja sõdides pole kohta romantikal. Sõduritel on tähtis vaid väljaõpe ja kodu kaitsmine, samas ka sõdurisõprus, ustavus ja valmidus oma kaaslaste eest kasvõi surra.
Siiani see töötas. Nüüd lagundatakse maailma armeesid seksuaalsete suunitluste ja muude väljaõppeväliste nähtuste propageerimisega relvajõududes.
USA president Joe Biden tühistas esmaspäeval oma eelkäija Donald Trumpi otsuse, millega keelati transsoolistel isikutel Ühendriikide sõjaväes teenida. “Transsoolised sõjaväelased ei ole enam silmitsi võimaliku teenistusest vabastamise või eraldamisega nende sooidentiteedi alusel,” teatas Valge Maja.
Objektiiv aga kirjutab: Deutsche Welle avaldas hiljuti uudisloo Saksa relvajõudude esimesest avalikult “transsoolisest” komandörist Anastasia Biefangist, kes on Saksamaal pälvinud palju meediatähelepanu.
Jüri Toomepuu edastab: “USA-s kehtestati 1964. aastal Kodanikuõiguste seaduse alusel programmid, mis keelasid kasutada sobivusteste ja muid kriteeriume, milles mustanahalised ei suuda häid tulemusi saavutada. Ülendamiste komisjonid pidid eelistama mustanahaliste ülendamisi. Võib arvata, et tollal kannatas paljude ülendamist väärivate ohvitseride karjäär, sest vähem kvalifitseeritud, kuid õige nahavärviga ohvitserid olid eelistatud. See tähendab ka, et mõned ohvitserid said ülendusi, milleks nad polnud kvalifitseeritud.”
Sõjaväes paneb sõdurite suhted paika määrustik ja muuhulgas peaks see ka keelama mistahes rassismi, nii mustadelt valgetele kui ka vastupidiselt suunatud, aga ka kõik muud normaalseid inimestevahelisi suhteid rikkuvad nähtused. Kui aga ühes armees hakatakse edutama vastavalt nahavärvile või seksuaalsele orientatsioonile, siis toob see kaasa lahinguvõime olulise languse.
Näiteks on lahinguolukorras vaja aidata sõdurit, kes on jäänud ägeda tule alla. Appimineja teab, et tal on suur võimalus hukkuda ja siin loeb tema valmisolek lahingukaaslase eest surra (millele sundida ei saa). Kui sõdur aga teab, et hädasolija sai ametikõrgendust seetõttu, et tema nahavärv on “õige”, kas ta siis hakkab “priviligeeritu” eest oma eluga riskima? Jah, ta aitab teda igati, tule ja manöövritega, aga surema tema eest ei hakka.
See olukord maksab mistahes erisuste eelistamisel sõjaväe lahingulise võimekuse asemel. Kui karjutakse avalikult, et transsoolised võivad nüüd armees teenida, neid reklaamitakse ja edutatakse, siis on kindel, et keegi, kes leiab, et sõjalised oskused ja võimekus on olulisemad, ei pea sellist asja õigeks ja haavub, kui tema sõdurioskusi alahinnatakse teise identiteedi arvelt.
Seejuures ei ole need sõdurid sugugi mitte pahatahtlikud ja nad täidavad oma kohustust täpselt, seda ka lahingukaaslaste ees, aga kui snaipri tule all tuleb üle lageda välja appi joosta, siis tekib ikka küsimus: “Kas ta on seda väärt, et ma tema pärast suren?”
Homodega on armees eri lugu. Arvatavasti on ka edaspidi enamik sõjaväelastest mehed, kuigi ka naisi tõmmatakse üha rohkem kaasa. Aga nagu pole sõjaväes soositud Romeo-Julia suhted, pole seda ka kahe Romeo omad. Homoseksualistid mehiseid mehi täis kasarmus aga tähendavad hindavaid pilke ja üritusi suhete loomiseks, mida meeste-naiste koos teenides üritatakse vältida. Geisid pole armeedes diskrimineeritud mitte pahatahtlikkusest, vaid kartusest, et kasarmutes võib räigeks andmiseks minna.
Sõjaväes pole vaja reklaamida trans- või homoseksuaalsust, selles suhtes on sõdurid teenistuse ajal justkui sooneutraalsed ja kõige parem oleks, kui kellegi seksuaalne suunitlus ei tuleks sõjaväes üldse oluliseks teemaks.
Armeeteenistusest on vaja kõrvaldada iga asi, mis segab väljaõpet ja vajadusel sõdimist. Naisõigusluse ja triibuliste nimekirjade sõjaväkke toomine on samuti kurjast, sest kuigi seljakotiga rasket lahinguülesannet täitma minnes on kõik sõdurid ja täidavad käske, on teatud oludes vaja arvestada naiste füüsilise võimekuse, mitte võrdsete õigustega.
Pigem tuleks just arvestada sellega, et naised on füüsiliselt nõrgemad (haavatud täismehe lahinguväljalt äratoomine või sinna laskemoonakastide vedamine võib neile üle jõu käia), seega naisi ei saa meestega täielikult võrdsustada.
Ka õrnema soo vaimne ja hingeline seisund võib probleemiks osutuda, eriti juhtivkoosseisu puhul. Kui komandör peab saatma kümme meest surma, selleks, et sada saaks ohutult taanduda või vastupidi, edasi tormata, siis on see mehelegi raske, aga näiteks naiskomandörile?
Naised on alahoidlikumad, hingeliselt õrnemad ja selles osas meestest õilsamad – kui noored mehed-naised on vaja kuulide alla saata, kas jätkub neil selleks südant, ja kuidas nad elavad edasi, teades, et nende antud käsk pani sõdurid surema?
Sõjavägi pole koht, kus igasuguseid vasakliberaalseid eksperimente teha. Praegu sinna suunatav LGBT-agenda ja naisõiguslus teevad kaitsevõimele ainult halba.
UU