04.04.2018
Umbkeelse tööjõu sisseveole tuleb kiiresti piir panna.
Naiste tegemiste ja õiguste eest ei tohiks otsustada ega sõna võtta konservatiivsed mehed ega lahmivad feministid, kirjutab Tartu ülikooli ajakirjandusmagistrant Anna-Maria Uulma oma loos “EKRE ja äärmusfeministid – jätke minu eest otsustamine!”
“Ma ei pea normaalseteks sõnavõtjateks võrdõiguslikkuse teemadel šoviniste (kellest suur osa näib kuuluvat Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda), kes soovivad luua näiteks rangeid reegleid selle kohta, kas mul – või kellel tahes naisel – on lubatud tulevikus aborti teha või mitte,” kirjutab Uulma ERR-i arvamusrubriigis.
“Andke andeks, härra Helme, aga kes olete Teie, et tulete (ka) minu keha ja otsuste eest kõnelema? Teil puudub selleks samamoodi õigus nagu äärmusfeministidel. Teie ei ole arst ja seega ei ole teil õigust otsustada või ebaviisakalt kommenteerida abordi tegemise otsust. See on naistele raske, aga tihtipeale võivad sellise valiku taga olla ebavõrdset kohtlemist soodustav ühiskondlik suhtumine, mida Teie partei just soodustada soovib,” lisab naine, viidates Martin Helme sõnadele Delfis 4. detsembril 2017 ilmunud artiklis.
Kui üks erakond võtab oma seisukohaks, et eesti rahva säilimiseks oleks vaja rohkem lapsi ja et abort on vale, siis on see ühe mõttekaaslaste seltskonna ehk erakonna seisukoht ja ka Anna-Maria Uulma ei tohiks võtta neilt õigust mõelda teisiti, kui see proua või preili ise mõtleb. Eriti kui ei rünnata teda isiklikult, vaid aborti kui meditsiinilist sekkumist elu katkestamiseks. Sisuliselt süüdistab ta EKRE-t tema eest otsustamises ja talle oma seisukohtade pealesurumises ning oma nördimuse märgiks teatab, et hoopis tema seisukohad peaksid olema kõigile kohustuslikud. Kas ikka peaks? Kas abort on ettevõtmine, mis on vaid ühiskonna liikme eraasi, nii et isegi selle üle isegi arutleda ei tohi?
Nihilistliku suhtumisega Anna -Maria Uulma tundub olevat enesekindel noor naine, kelle puhul vist ei maksa eeldada, et tal peaks kunagi aborti tegema vägivaldse vahekorra tagajärjel. Seega jääb tema puhul eeldada, et kui ta kunagi sellist sekkumist vaja peaks minema (sellist õigust oma keha suhtes ta ju kaitseb), järelikult võiks soovimatu rasestumine ette tulla tema enda ja ta partneri lohakusest.
Ja kui sellest kontrollimatust kirehoost on naise sees tekkinud uus elu, siis kas selle ellujätmine on enam kitsalt ühe inimese õiguste küsimus? Jah, see, mis tema kehaga edasi juhtuma hakkab, on tema asi, aga tärkava elu katkestamine üldises pildis – kas tõesti ei tohi inimestel olla arvamust selle kohta, on see õige või vale? See ei ole ju vähk, mille peab eemaldama, see on tärganud elu! Aga seda Anna-Maria Uulma just väidab – teil ei tohi selle kohta isegi arvamust olla, mida ma oma kehaga teen?
Ka alkoholi ja uimastitega oma keha ja oma elu hävitamine ei tohiks siis olla kellegi teise asi, aga miks siis inimesed nende pahede leviku suhtes nii kompromissitud on? Enesetapp on selle teooria järgi samuti mõne inimese isiklik otsus, õigus või isegi eralõbu, miks siis ühiskond sekkub? Kui tärkava elu üle tohib inimene otsustada, siis miks mitte juba olemasoleva üle, kui oled ta kord sünnitanud? Kuhu üldse tõmmata piir elu olemasolu üle, millest saati on edasine katkestus juba mõrv? Jah, ma pingutan ehk teemalaiendusega üle, aga see küsimus on ja jääb.
Aga Anna-Maria Uulmale võiks küll soovitada – kui te olete jõudnud nii kaugele, et olete soovimatult rasestunud ega soovi elu edasi anda, siis jumala pärast, olge lihtsalt vait ja ärge nõudke, et keegi ei tohiks teie teo suhtes negatiivset seisukohta võtta. Või peate seda olukorda, kuhu sattusite, sama loomulikuks nagu nohusse haigestumist? Isegi sel juhul ei saa te teiste arvamusest mitte hoolida, sest võite neid nakatada. Nagu võite oma seisukohtadega abordist nakatada teisi samasuguse hoolimatusega elu suhtes.
Lõpetuseks küsiks noorelt naiselt: kas te tõesti arvate, et abort ongi lihtsalt väike tööõnnetus ning hilisem naise ja arsti omavaheline diil? Kindlasti on see naisele ränk kogemus, aga kas ka ränkade kogemuste suhtes ei tohi kaaskodanikel arvamustki olla? Abordiõigus võib naistel küll olla, aga kas ka tsensuuriõigus moraalsete dilemmade korral?