UK: tagakiusatud enamus on üha enam allutatud aktivistidest eliidi tujudele

Arulage sõda autode vastu, gaasiboilerite ärakeelamine, Nigel Farage’i pangaskandaal, võimetus menetleda kuritegusid, naiste tühistamine, Brexiti eesmärkide saboteerimine, massiline migratsioon – selline on Ühendkuningriik, mida Allister Heath nimetab The Telegraphis ebademokraatlikuks riigiks, kus tagakiusatud enamus on üha enam allutatud aktivistidest eliidi tujudele; eliidi, kes paistab põlgavat inimesi, kelle üle neil on võim.

Kõiki eelpool loetletud suundumusi ühendab üks masendav omadus: tegemist on äärmiselt ebapopulaarsete sammudega, millele rahvas annaks õiglaselt korraldatud referendumil hävitav hinnangu. Tõeliselt majoritaarses ühiskonnas, kus kõrgeim võim kuulub ka päriselt rahvale, ei sallitaks kuritegevust mitte ühelgi kujul. Keegi ei söandaks suruda koolilastele peale äärmuslikku transideoloogiat ja rohepoliitika keskenduks tööinimeste puhkuselendude takistamise asemel tehnoloogilisele innovatsioonile.

Paraku elame me väga teistsuguses poliitilises reaalsuses, kus valitseva klassi ideoloogiaga vastuolus olevaid arvamusi julmalt eiratakse. Westminsteri on üle võtnud kartell: juhtivad parteid keskenduvad utopistliku nullemissiooni tagaajamisele, keelduvad arutlemast sellega seotud meeletute kulude üle ja unustavad mainida, et Suurbritannia süsinikuheide moodustab heal juhul 3% Hiina omast. Praegu pitsitavate oluliste küsimuste osas on Briti konservatiivide, leiboristide ja liberaaldemokraatide vaated üsna samasugused. Intellektuaalne konformism on toonud kaasa tõelise nüristumise, mida võimendab rahvast mitte sallivate poliitnõunike, ametnike ja avalike teenistujate tegevus ja suhtumine. Kõik nad on üha enam veendunud, et neil on põhiseadusest tulenev kohustus piirata ja ohjata demokraatlikult valitud poliitikuid. Ametnikele kiidavad takka vasakaktivistid, kes on võtnud üle meie jurisdiktsiooni, kultuuriasutused, ülikoolid, heategevuse ja paljud suurettevõtted.

Seega, isegi kui toorid üritaksid teha midagi mõeldamatut ja avalikkuse arvamusele reageeriksid, blokeeriks süsteem kõik katsed midagi muuta. Tulemuseks on igasuguse võimu võtmine valijatelt. Vaatame kasvõi absurdset autode vastu käivitatud võitlust. Väike aktiivne vähemus, pühendunud ametnikud ja ministrid üritavad veenda rahvast loobuma transpordivahendist, millest enamik inimesi sõltub. Või siis näiteks immigratsioon, mis on palju massilisem kui sooviks avalikkus. Kõik potentsiaalsed katsed vähendada sisserännet majandust haavamata tehakse maatasa ja tembeldatakse naeruväärseks ning rumalaks.

Veel hiljuti peeti lihtsa valija hääle ignoreerimist snobistlikuks ja poliitikud püüdsid vähemalt teeselda valijate tahte täitmist. See konsensus hakkas lagunema Tony Blairi valitsuse ajal ning lagunes lõplikult pärast 2016. aasta Brexiti referendumit. Nüüdseks on enamik institutsioone pseudomeritokraatliku eliidi kontrolli all, kes on veendunud, et ainult nende tegevus suudab ennetada masside tagasipöördumist rassismi, ignorantsuse ja eelarvamuste rüppe.

Meie praegune valitsev klass on paternalistlik, lausa messianistlik: religioonijärgsel ajastul on nad võtnud endale preestri ja lihtsa inimese päästja rolli. Aeg-ajalt tuntakse vajadust seadustada ebapopulaarseid ideid, teeseldes, nagu oleks selleks olemas enamuse toetus, olgugi et arvamusküsitlused näitavad vastupidist.

Omal ajal võis ju õigustatult eksisteerida mure, et enamuse türannia kujutab endast vabadusele ja õitsengule suurt ohtu. Tänapäeval on selleks ohuks aga vähemuse türannia. Meie ees seisab uus ülesanne vältida enamuse rõhumist. Küsimus on, kuidas peatada iga viimse kui institutsiooni ülevõtmist vasakäärmuslaste poolt? Kuidas muuta parlament taas rahvaesinduseks?

Muidugi tuleb ka enamuse ohtudest teadlik olla ja valitsev eliit on minevikus viinud läbi hulgaliselt häid sotsiaalseid muutusi. Kuid pendel on liikunud liiga kaugele ja sotsiaalpoliitika inseneridele on antud liiga palju võimu. Praegu ei ole probleem mitte rahvas, vaid eliidis, mis on muutunud autoritaarseks ja ebademokraatlikuks ning mida juhib woke-ideoloogia ning põlgus materiaalse heaolu suhtes.

Seega peaks poliitikutele saadetav sõnum olema selge – hakake taas kuulama oma valijaid. Vastasel juhul seisab riik silmitsi suurte rahvarahutustega.

Allikas: The Telegraph