Ukraina mistahes hinnaga Euroopa Liitu?

Enamik Euroopa Liidu liikmesriikideks pürgijaid peavad läbi tegema põhjaliku nõudmiste kadalipu, täites meeletu hulga eeltingimusi, sõdivat ja korrumpeerunud Ukrainat aga üritatakse ühendusse lausa vedada. See on küll pealtnäha ilus ja õilis samm, kuid sellele, kes mõtleb hästi järele, hakkab absurd ilmselt pärale jõudma.

Ukraina on sõjas purustatud, seal pole välja kujunenud mingeid tõsiseltvõetavaid demokraatlikke struktuure, uudised räägivad suurest korruptsioonist isegi sõja ajal – ja selline “uus liikmesriik” tahetakse kiiremas korras ühendusse viia?

Võib vaid ette kujutada, mis saab EL-ist, kui Ukraina kiirendatult sinna sisestatakse: Ukraina jookseb oma rahvast tühjaks, inimesed lahkuvad täiesti seaduslikult, tööjõu vaba liikumise piires, Lääne-Euroopasse, hakates konkureerima Vahemere sisserändajatega – kaos missugune! Ukraina põgenikel pole mõtet EL-ist enam naastagi – varsti on nad ametlikult “eurooplased”.

Mis saab Ukrainast endast? Kõigepealt allutatakse ta Brüsseli ideoloogilisele kontrollile (tsensuuriseadus, homoseadus, kliimavõitlus jne), siis pannakse ta abiprogrammidega sõltuvusse Läänest, tema majanduse võtavad üle Saksa firmad, kes saavad turu oma kaupadele ja toorainebaasi oma majanduse jaoks, lahkunud ukrainlaste asemele tuuakse migrandid jne.

Miks siis mitte võtta kiirendatud korras vastu ka Türgi? Sealgi pole mingeid eeldusi olemas, aga soov on ja võetagu pealegi. Laienegu EL Kaspia mereni – nali naljaks, aga seda Brüsselis ilmselt tahetaksegi, mida tõestab soov haarata ühendusse kogu Ida-Euroopa ja Balkanimaad ning mõned endised Nõukogude Liidu vabariigid (ka Moldova).

Ei maksa olla naiivne – ei taheta mitte sedavõrd Ukrainat aidata, kuivõrd impeeriumi laiendada. Brüsselis ei saada isegi aru, et mida rohkem maitseaineid supi sisse panna, seda vähem on algsest retseptist midagi tunda. Ehk siis – kui lisandub üha uusi liikmesriike, muutub Lääne-Euroopa mõju paratamatult väiksemaks. Euroopa Liidust võib saada kaasaegne Aleksander Suure impeerium, kus Aleksander ise oli otsaga Indias ja Kreeka oli kaugel selja taga, sealt jõudsid uudisedki suure hilinemisega kohale.

Euroopal pole enam jõudu seda impeeriumi rajada – isegi Saksamaa on majanduslanguses, Eesti, kellest saab peagi netomaksja, on Reformierakonna poolt samuti laostatud, kliimameetmed ja meeletu hulk migrante võtavad Euroopalt viimsegi raha ära, maailma konkurentsis kaob ennast kliimapiitsutav EL varsti varju jne.

Aga plaanid on suured. President Alar Karis ütles Portugalis Arraiolose grupi presidentide kohtumisel, et Euroopa Liidu laienemine on olnud edulugu, mida tuleb laiendada ka Ukrainasse. Karise kinnitusel on Ukraina tõestanud, et suudab ka sõja ajal riiki reformida, seetõttu tuleb jätkuvalt teha kõik, et aidata Ukrainat nii euroliiduga liitumisel kui ka sõja võitmisel.

Kõik tema optimismi siiski ei jaga. Hollandi peaminister Mark Rutte oli vastu Ukraina liitumisele Euroopa Liiduga 2030. aastaks, edastas portaal Unian reedel väljaande NL Times uudise. “Ma ei ole nõus selle tärminiga. Minu arvates on see ka äärmiselt ebamõistlik,” ütles Rutte.

Valitsusjuhi kohaselt on uute liikmesriikide EL-i vastuvõtmine keeruline protsess. Tema sõnul ei tohiks liitumisnõuetes järeleandmisi teha. Lisaks nõuab EL märkimisväärseid reforme, kui sellega liitub rohkem riike, sõnas ta.

“Ma tean kindlalt, et EL oma praeguses koosseisus on täiesti võimetu võtma vastu suuri riike… EL-is on juba 27 liikmesriiki ning kui liitub veelgi riike, muutub otsuste tegemine ja mitmesugused muud küsimused veelgi keerulisemaks,” ütles Hollandi peaminister.

Ta lisas, et riigid võivad liituda, kui täidavad kõik nõuded. “Küsimus ei ole selles, millal riigid on valmis, vaid selles, kas riigid on valmis,” lausus ta.

Ukraina esitas EL-iga ühinemise taotluse 2022. aasta alguses. EL andis Ukrainale kandidaatriigi staatuse ja esitas nimekirja seitsmest reformist, mis tuleb ühinemisläbirääkimiste alustamiseks läbi viia.

Seni on Kiiev suutnud sellest nimekirjast ellu viia vaid kaks reformi.