30.08.2022
Kindlasti eelistavad ukrainlased Tallinna magalarajoone, sest sellised on ka nende kodumaal. Pilt on illustratiivne.
Ilmselt on 1944. aastal Eestist lahkunud paadipõgenikel oma võimalustest teistsugused mälestused kui seda on tänaste põgenike reaalsus – nimelt on praegused abivajajad suhteliselt pretensioonikad oma elukoha suhtes.
Veebruari lõpust alates sõjapõgenikke majutanud Tallinna Dzingli hotellist tuleb ukrainlastel lahkuda, kuna riik ei pikendanud hotelliga seotud lepingut, kirjutab ERR. Sotsiaalkindlustusameti kriisireguleerimisjuht Vadim Ivanov möönis, et elupaiga vahetus põhjustab ebamugavust, kuid rõhutas, et riik ei paku mitte mugavust, vaid ajutist hädaabi teenust.
Kui märtsis oli Dzinglis ligi 750 sõjapõgenikku, siis praegu elab neid seal ligi 400. Esmaspäeval pidi Dzinglist välja kolima 30 põgenikku, kellest osa viidi vanalinnas asuvasse Baronsi hotelli, teiste uueks elukohaks määrati kunagine Sõmera hooldekodu Saaremaal. 20 ukrainlastest 11 keeldus mere taha kolimast.
Põgenikud peaksid siiski arvestama vastuvõtjariigi võimekusega. Samas on Ukrainast tulijad väidetavalt peamiselt venekeelsed linnaelanikud, kes tahavadki suurtesse linnadesse jääda. Samas võib nende keeldumise taga olla ka teadmatus Saaremaa hooldekodu võimalustest – nimelt olevat Ukrainas väikeasulates harva tänapäevaseid mugavusi ja ukrainlased kardavad mingisse pärapõrgusse sattumist.
Aastate eest põgenesid Põlvast ka süürlased, kellele Eesti väikelinn üldse ei meeldinud. Migrandid eelistavad alati suuri linnu ja anonüümseid magalarajoone, kus on erinevus kodumaast väiksem. Aga ukrainlased on siiski sõjapõgenikud, kes on tulnud ennekõike rahulikku elu otsima, mitte kuurorti.
Uued Uudised