01.04.2024
Ukraina lipud Eestis.
Kuigi viimasel ajal on Ukrainale truudust vandunud USA president, Saksa kantsler, NATO peasekretär ja paljud teisedki Lääne tipptegelased, on kriitikud öelnud välja sellegi, et mingit armastust seal pole, Lääs ajab pragmaatililst ja samas selgrootut poliitikat, kartes korraga nii Venemaa agressiivsust kui tema liigset pahandamist.
Üks kriitikutest ütlebki, et kui keegi kedagi armastab, siis hoolitseb ta tema eest igati. Lääs Ukraina eest ei hoolitse, muidu poleks praeguseks olukord relvade ja laskemoonaga sedavõrd halb, ometigi on sõda kestnud üle kahe aasta. Lääs on kogu aeg kõikunud tahte vahel, et Ukraina ikka lööks Venemaad, ja samas olles hirmunud ja tagasihoitud, et äkki tuuma-Kreml algatab suurema sõja.
Muidugi loeb oluliselt ka see, Et Lääs alustas pärast Nõukogude Liidu lagunemist iseenda ühepoolset desarmeerimist ja neil pole lihtsalt enam mudagi anda ning kaitsetööstuski on naiskaitseministrite (Ursula von der Leyen Saksamaal) valitsedes dieedile sunnituna ära kõhnunud ega ole valmis sõjaaja oludes toodangut andma.
Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras kirjutas hiljuti ERR-is, et Lääne-Euroopas lihtsalt ei usuta, et Putini sõda võib nendeni jõuda. Teine saadik Jaak Madison on mitmel korral Lääne poliitikutele, sealhulgas Ursula von der Leyenile, otse näkku öelnud, seda koos selgitustega, kuivõrd kahekeelne on Lääne poliitika Ukraina suhtes.
Kindlasti ei armasta ei Reformierakond, Kaja Kallas ega nende võimupuudlid vähimalgi määral Ukrainat, vaid nad kasutavad sõda enda poliitilistes huvides ära, ning kindlasti muretsevad nemadki, et sõda siia ei jõuaks – poliitoravad tahavad oma vürstiriiki, kus nad teevad kõike, mida vaid tahavad, sõjapurustustest oma rikkuste kallal säästa. Aga nad ei hooli Ukrainast – muidu ei kaitseks Eesti 200 endiselt Slava Ukrainit ega Kaja Kallas oma Vene-äri. Neid tiivustab Ukrainat toetama ainult sama sõjahirm, mis kogu Läänt – kui oleks garantii, et Kreml suurt sõda NATO-ga ei alusta, lõpetaks ka Kaja Kallas igasuguse Ukraina-jutu.
Ukraina presidenti Zelenskit võeti Eestis hästi vastu, kõik ennastupitavad võimupoliitikud ronisid temaga ühe pildi peale – ja kui külaline lahkus, deklareerisid nii peaminister Kaja Kallas kui siseminister Lauri Läänemets kohe, et Eesti desertööre kindlaks tegema ja kodumaale saatma ei hakka. Kui nad veidigi Ukrainast hooliksid, ei oleks nad Eestist teinud sõjaväest kõrvalehoidujate paradiisi.
Kui jälgida Kaja Kallase sõnavõtte, siis isegi rääkides, et Ukraina sõda on ka meie sõda, viitab ta pigem sellele, et kuni ukrainlased meie eest sõdivad, saavad reformierakondlased Eestis rahumeeli rohelollusi ajada, riiki ja selle majandust lammutada, demokraatiat hävitada jne. Kui ukrainlased peaksid sõja kaotama, peavad Kallased, Randpered ja teised kohvreid pakkima asuma. Samas aga on nad ustavad isandatele Brüsselis ja kui tuleb käsk kaitseväelased Tauria steppidesse saata, siis raporteerib peaminister kohe Macronile oma nõusolekust.
Kui 2008. aastal puhkes Vene-Gruusia sõda, oli kogu Eesti kindlalt Gruusia poolel. Nüüd on sealne konflikt külmunud ja Gruusia ei huvita Eestis enam kedagi. Kes teab, kas Tbilisis on võimul lääne- või Moskva-meelne valitsus? Ilmselt 99% eestlastest ei tea. Nii unustatakse Ukraina sõja “külmumisel” ka see riik ruttu.
Poliitikas ei ole sõprust ja armastust, seal loevad pragmaatilisus ja omakasu, eriti nende puhul, kelle küüned hoiavad alati enda poole.
Uued Uudised