12.03.2022
Mordori Silm jälgib Kremlist ka Eestit ja mõjutab meid halvavalt. Pilt on illustratiivne.
Ukraina sõda ohustab oluliselt Euroopa Liidu, NATO ja laiemalt Lääne eksistentsi ja seda mitte ainult otsese sõjaohu tõttu, vaid ka lääneliku ruumi mannetuse kaudu – kui ikka Putini ohjeldamiseks neist asja pole, siis pole ka tulevikku.
Iga riikide ühendus on elujõuline siis, kui ta näitab oma võimekust saada kriisidega hakkama, tõrjuda vaenlased ja elimineerida nad ka tuleviku raames, et rahu tuleks kestev. Läänemaailm ei näi seda suutvat isegi Venemaa julma agressiooni raames.
Lääne heaoluühiskond on tema tugevus, aga samas ka nõrkus, sest sageli ei suudeta õige asja nimel loobuda ajutiselt hüvedest, milleta tegelikult saaks ka pikemaajaliselt hakkama. Endiselt tegeletakse aga pseudotegevustega alates neomarksistlikust “vähemuste kaitsest” kuni kliimavõitluseni a la Thunberg.
Selle agressiooni korral näitas Lääs üles uskumatut ühtsust, kehtestades karmid sanktsioonid, milliseid pole veel nähtud. Paraku paistab endiselt silma, et niipea kui sõjategevus raugeb, venelased pisut tagasi tõmbavad või otsene sõjaoht möödub, hakatakse pingule keeratud sanktsioonimutreid jällegi lõdvemaks laskma. Pole mingitki kahtlust, et Putin on seda märganud ja käitub vastavalt.
Praegu on eriline olukord, kus Venemaa on saanud kaela täieliku paariastaatuse koos kõri nöörivate sanktsioonidega ja seda peaks hoidma seni, kuni Putini sõjamasin hambutuks muutub. Paraku väidab The Telegraph juba, et Euroopa Liit lihtsalt ei saa Vene gaasita hakkama ja ostab seda vähemalt 2027. aastani, toites nii ka Putini sõjamasinat Ukrainas.
Pole kahtlustki, et kui suured alad enda kätte haaranud Venemaa konflikti külmutab, lasevad lääneriigid ruttu kruvid lõdvemaks ja Putin saab jälle kosuma hakata. Selle asemel et Vene oht alatiseks kaotada, laseb Lääs tal positsioonid tagasi võtta, sest kardetakse võitlust, klammerdutakse üürikeseks ajaks tagasi tulnud rahuhetke külge, kuigi on teada, et vaenlane kogub jõudu, loodetakse, et ehk ta on maha rahunenud ja rohkem sigadusi ei tee – aga on juba ette teada, et ta teeb.
Läänemaailma võimsust ja ühtsust ei murenda mitte Putini propaganda, vaid see, kui EL-i või NATO liikmesriigid näevad, et need ühendused ei suuda ega tahagi uusi Putini sigadusi ära hoida. Kui NATO näitab mannetust Ukraina kriisis, kaob ka usk, et ta on efektiivne siis, kui sarnane kriis tabab mõnda Putinile silma jäänud liikmesriiki. Ukraina on demokraatia eelpost ja kui ta nüüd hätta jäetakse, siis pole erilisi garantiisid ühegile vaba maailma riigile.
Kui EL ja USA kehtestavad karmid sanktsioonid, aga jätavad mingid tagauksed enda ja Venemaa jaoks lahti või siis esimese rahusõnumi peale lasevad sanktsioonid lõdvemaks, siis ei ärata need liidud mingit usaldust, see on vaja ära teenida karmi poliitikaga, millel on ka agressori taltsutamisel mõju.
Kui Putin jääb ka Ukraina sõja raames sama vabade kätega nagu pärast Gruusia sõda ja Krimmi annekteerimist, siis on maailma tulevikuks pidevad Putini sõjad ja Mordori levik Lääne demokraatia arvel.
UU