Teisipäeval oli Eestis Ukraina parlamendi esimees Ruslan Stefantšuk ja taas ümbritsesid teda õliste nägudega võimupoliitikud, et rääkida läägeid sõnu.
See, mis Ukraina ümber toimub, ongi lääge. Iga päev toob uudiseid, kus Lääne (sealhulgas Eesti) liidrid vannuvad sõdivale riigile truudust, kuid teised uudised teatavad, kuidas Venemaa liigub küla küla haaval edasi. Seda kontrasti ei saa enam eirata ja mitte märgata.
Kõlavate lubaduste ja endiselt ebapiisava abi tagant näeb, et Lääs on sellest sõjast väsinud; neil pole enam eriti relvi ja raha anda, sest nad relvistustasid ennast aastakümneid ning kobarkriis (rohepööre, massimigratsioon, energiakriis) sööb heaoluühiskonna rikkuse ära; läänes kardetakse Putinit ja tema tuumarelvi ning sageneb arvamus, et talt tuleks rahu osta; Ukraina on muutunud tülikaks, sest kiiret võitu pole tulnud, aga vastavalt lubadustele tuleb abi anda jne.
Eestiga on samuti lõpp. Relvad said Ukrainale ära antud ja asendust veel pole. Pole ka relvastust, mida veel Ukrainale anda. Raha ka pole, seda tuleb maksutõusudega rahvalt välja nõrutada. Mingid projektid Ukrainaga käivad, aga oma rahva arvelt. Pärast Johanna-Maria Lehtmet on annetused kokku kuivanud. Eesti ei oska enam kuidagi Ukrainat aidata, ainult sõnad ongi jäänud.
On veel tumedamaidki laike. Kaja Kallas ja Hanno Pevkur lubasid Ukrainale miljon mürsku, aga pool kogusest jäi leidmata, ukrainlased aga kulutasid oma varud mullusuvises vastupealetungis ära. Selle läbikukkumise räägib tulevik ehk selgemaks, aga tundub, et “sõjaprintsess” andis Ukrainale hoopis hoobi. Nagu moraalselt ka tema abikaasa Vene-äri.
Üks tobedamaid asju Eesti Ukraina-poliitikas oli klähvimine Venemaa suunas, mida keegi iseloomustas kui chihuahua kähvimist hundikoera jalge vahelt raevunud rotveileri peale, samas kui hundikoer kõhkleb, et kas on mõtet pureleda.
Isegi kui Eesti peaks kunagi oma kaitseväelased Ukrainasse saatma, siis olgu nad seal, aga ei pea klähvima Kaja Kallase või Martin Heremi kombel: “Mina sõdin, mina sõdin!” Vanemad poliitikud teavad, kui ettearvamatu on Venemaa ja ei tasu temasse suhtuda lääneliku mõttelaadiga – vastupidi, see impeerium ütleb ise, et teda ei saa mõistusega võtta, seega peab tema suunal olema valvel, ta võib salvata iga hetk. Kui kobra on vaja kahjutuks teha, ei pea teda selleks tingimata marru ajama.
Eestis on Ukraina abistamine nüüd vaid sõnakõlksu tasemel. Kui peaks juhtuma, et Ukraina kaotab Donbassi ja kogu sõda külmutatakse, siis millal võetakse valitsusasutustelt maha Ukraina lipud, sest igavesti teise riigi lipp sinna jääda ju ei saa?
Kristen Michali sõjaprintsiks saamine on vist päevakorrast maas, Kaja Kallas devalveeris selle teema juba ise ära.
Uued Uudised