Taasiseseisvunud Eesti üheks suuremaks probleemiks (mis üha süveneb) on see, et valuküsimustes ei ole kunagi korraldatud ühiskondlikku debatti, kus igaüks saaks kaasa rääkida, ilma et teda sildistama hakataks. Eestis on debatid olnud kas Potjomkini külad (Paide arvamusfestival) või siis ongi ette pandud üks võimulolijate soovidele vastav “ainus tõde”, mille vastu olla ei tohi. Kahtlemata jooksutab see nii riigi kui ühiskonna kokku.
Ühiskonnas ei arutletud probleemide üle ei 2015. aasta rändekriisi puhkedes, koroonakriisi ajal ega ka rohepöörde kohustuslikuks muutumisel, aga diskussioon peaks olema, sealhulgas ka Ukraina sõja osas. Meil on Ukraina abistamine taas teema, kus arvamus tohib olla ainult kitsalt piiritletud, ja see toob kaasa valearvestusi. Nagu tsensuur alati.
Nii näiteks rääkis EKRE saadik Euroopa Parlamendis Jaak Madison väga valusaid sõnu sellest, kuidas Ukraina sõjaline edu on olemata, sest arenenumad lääneriigid ei anna Kiievile “tapvat” tipprelvastust, kartes, et see võib sõda eskaleerida ja rinne jõuab ka nendeni, kusjuures eriline hirm on Läänel Vene tuumarelva ees.
Ukrainale tarnitakse küll tavarelvastust, aga sellega sõda võita ei saa – vastupidi, see venitab sõja pikemaks ja tekitab üha suurema ohvrite arvu, sest vastastikuseks tapmiseks laskemoona ja relvi jagub, aga võiduks mitte. Seega on selline Ukraina relvastamine, nagu seda teeb ka Eesti, kahesuunalise mõjuga – ühelt poolt aitab rünnakuid tagasi lüüa, aga ka pikendab sõda ja muudab selle ohvriterikkaks. Pääsetee on siiski Lääne tipprelvad Ukraina kätes, ka sõja eskaleerumisega riskides.
Üks kommentaator on väga tabavalt öelnud: “Kui Ukraina selle sõja kaotab (ka külmumine on seda), siis on see ka Lääne mainele lõpuhoop. Lääneriigid ei teinud midagi põhjalikku ei Krimmi annekteerimise, Malaisia lennuki allatulistamise ega Donbassi separatismi järel, ja kui Ukraina sõja kaotab, pole kellegil enam mõtet Läänele loota. Eks seda usaldamatust on praegugi tunda, eriti Bideni Ameerika lahkumise järel Afganistanist.”
Eesti ühiskond vajaks endiselt debatti selle üle, kuidas Ukrainat aidata, aga ilmselt pole võimuliit sellest vähimalgi määral huvitatud, seal tegeletakse Ukraina abistamisega Reformierakonna ja tema puudlite nägemuse järgi. Ja see ei ole õige, mida näitab ka peaminister Kaja Kallase ja siseminister Lauri Läänemetsa kindel vastus – nemad Ukraina desertööre välja andma ei hakka, kusjuures Kallas viitas ka “ajutisele kaitsele”. Jaak Madisoni andmetel aga on kogu Euroopa umbes 800 000 sõjaväekohuslasest Ukraina põgenikku – see on terve armee, mida Ukrainal on vaja.
Jaak Madison rääkis ka sellest, et pärast tema kriitikat Ukraina desertööride kohta on temaga palju ühendust võetud ja oldud pahane, et ta ukrainlasi kodumaale tagasi saata soovitab. Üks Ukraina mees oli viidanud enda inimõigustele, mille peale Madison nentis, et selle meesterahva inimõiguste tõttu sõdivad Ukrainas tema õde ja ema. Ülekantud tähenduses muidugi.
See, et ukrainlased inimõigused appi on võtnud, viitab siinsete “sallivuslaste” propagandale – soovitas ju siinne inimõiguste keskus kord ühel siiasaabunud migrandil Eesti riik kohe kohtusse kaevata. Vasakliberaalid on põgenikele loonud ka netikeskse inforuumi, kust nood saavad juba kodumaal teavet oma “õiguste” kohta.
Õigus elule (ja turvalisusele) on üks põhiõigustest, aga kui seda hakatakse kasutama kodanikukohustustest kõrvalehiilimiseks, siis läheb asi moraalsele ja eetilisele piirile – kas kodumaa kaitsmine on teisejärguline, oma nahk “inimõiguslikult” prioriteet?
Sellised nüansid tulevad kahjuks välja ainult üksikute konservatiivsete poliitikute ausast jutust, üldriiklik “ühe tõe” poliitika ei lase ka Ukrainast täielikku pilti saada. Ukraina kasuks oleks ka see, kui Eesti räägiks endi keskel selgeks, kuidas ja kui palju me oleme valmis ja võimelised neid abistama, sest praegu sõltub palju võimuandjate suvast, kes otsustavad kitsas ringis, omamata ühiskonna täit tuge. Ukrainat toetame me kõik, küll aga mitte kõiki neid abistamise variante, mida võimuladvik oma äranägemise järgi peale surub.
Uued Uudised