01.03.2022
Eesti ühiskond näitab streikides valmidust võidelda oma õiguste eest.. Pilt on illustratiivne.
Sõdade omapära on see, et ta koondab mõlema poole inimesi ühtse eesmärgi nimel ning seetõttu unustatakse mõneks ajaks erimeelsused ning minnakse kaasa ühismõtlemisega, jäädes lähtuma ainult sellest.
Eesti on praegu Ukraina iseseisvuse kaitsmise lainel, milleks peab kogu demokraatlik maailm koonduma. Aga suurt pilti vaadates ei tohi unustada ka väiksemat, meie oma koduõue. Ehk siis seda, kuhu me võime jõuda.
Vaimulik Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias: “Sõda Ukrainas on andnud paradoksaalselt (surma)hoobi Eesti suveräänsuse ideaalile. Mulle näib, et nüüdsest peale saab poliitiline peavool tappa mistahes arutelu Eesti kuulumise üle Euroopa Liitu väitega, et ilma selleta me püsima ei jääks. Tõenäoliselt tembeldatakse riikliku suveräänsuse pooldajad ilma pikemata kremlimeelseteks. Ja kardetavasti on suurem osa rahvast nõus loovutama globalistidele veelgi oma suveräänsust, et olla “kaitstud”.”
Eesti kuulumist NATO-sse ei vaidlusta meil keegi, EL-iga on pisut keerulisem, sest ka praeguses kriisis magas Brüssel maha sõja alguse, pikka aega rääkisid Venemaaga majanduslikult seotud riigid nagu Saksamaa, piiratud sanktsioonidest ja kui järsku plahvatas kõigil, et see on ju päris sõda, siis koondus läänemaailm tõesti, ja see on hea.
Küsimus aga on selles, mida püstitas ka Vihuri: millise maailma me saame pikaleveniva sõja järel? Ja seda just Eesti rahvusriigi kontekstis.
Ukraina sõjapõgenike taustal muutub kindlasti kogu migratsioonipoliitika: nende abistamise jutuga summutatakse mistahes jutud sellest, et peaksime rahvusriiki ja eestlaste osatähtsust hoidma. Just vastupidi, sõjapõgenike abistamisega avatakse ühiskond laialdasemale migratsioonile, sest kui Euroopa on põgenike täis, siis on regulatsioone raske hoida.
Kindlasti üritatakse olukorda ära kasutada vaenukõneseaduse läbisurumiseks, viidates putinistlikele trollidele, kuid lõpuks on suud suletud ka nendel, kes protesteerivad homoagenda või “soolise voolavuse” vastu. Mistahes vastuseis “euroopalikele” väärtustele tembeldatakse ühiskonna lõhestamiseks Putini agressiooni aegadel. Ja rahvas läheb sellega kohe kaasa, nõudes “Kremli agentidele” veelgi rohkem sirakaid.
Kui konservatiivid jätavad sõjaolukorras tahaplaanile võitluse nende väärtuste eest, mille nimel siiani võideldi, siis ega globalistid seda ometi tee – Putini sõjakäik töötab nende kasuks. Kui kord saabub rahuaeg, avastame ühtäkki, et oleme sooneutraalne migrantide riik Euroopa föderatsioonis. Sest sõja ajal me tahtsime ju kõike, et ainult Putini käest pääseda. Putini käest pääsemegi, aga saame Sorose ja “euroopalikud väärtused”.
On kurb, kuidas isegi paljud rahvusmeelse mõtlemisega inimesed on läinud peavoolumeedia õnge ja peavad Kremli agentideks neidki, kes hoiatavad, et me võime lisaks 300 000 venelasele saada juurde teise sama palju ukrainlasi ja venekeelne ruum Eestis kasvab mõõtmatult. Meie omad inimesed muutuvad globalistideks, sest “see kaitseb”.
Võitlus Ukraina eest on kogu demokraatliku maailma võitlus, kuid kui me oleme selle võitnud, siis peab lisaks vabale Ukrainale tulemuseks olema ka integreerunud rahvusriikide Euroopa NATO kaitse all, mitte üleüldine globalism ja “uusväärtused”.
UU