27.07.2018
Võõrtöölised on Eestis suureks siseprobleemiks saamas.
Pole midagi uut siin maailmas, kõik on uuesti avastatav vana, ja seda ka Eestis.
“Ringvaates” käis külas inimkaubanduse ekspert ja “Living for Tomorrow” juhataja Sirle Blumberg, kes teadvustas, et Ukraina ehitajad Eestis teevad orjatööd. Võiks küsida: kas see on üllatus? Kas Eesti ettevõtjad erinevad millegi poolest näiteks Soome omadest, kelle juurde eestlased piiride avanedes massiliselt suuremat palka teenima tormasid, alguses suuresti mustalt?
Paljud Soomes töötavad eestlased elasid tollal ja elavad praegugi hulgakesi kamba peale kalli raha eest üüritud korteris, nende elu koosneb peamiselt tööst ja magamisest ning teenitav summa kulub kodumaal laenude ja soojaarvete maksmiseks. Kodumaal makstavate palkadega aga hakkama ei saa ja tuleb võõrsil edasi olla.
Eesti ise aga vajab lahkunute asemele tööjõudu ja ettevõtjad vaatavad sinnapoole, kust saab seda odavamalt – hetkel on selleks Ukraina. Järgneb majanduspoliitiline deja vu – Musta mere äärest tulevad ära ukrainlaste parimad töömehed, kes jätavad kodumaa tööturule augu. Siin teenivad nad eurosid rohkem kui kodumaal grivnasid, aga sisuliselt on ikkagi odaval orjatööl. Kord saab ka Ukraina jõukamaks ja hakkab Eestis töötavate töömeeste asemel usbekke värbama. Allakäiguring jätkub sealmail.
Ettevõtjatel on tööjõukulu suurimaid kuluartikleid ja endastmõistetavalt otsitakse odavamat tööjõudu. Majanduslikult saab sellest aru, kuid poliitiliselt on see isegi reetmine, sest nii luuakse meil juurde venekeelset keskkonda, tõrjutakse välja eesti keelt ja halvendatakse demograafilist situatsiooni eestlaste kahjuks. Aga kapital on alati olnud internatsionaalne, nüüd siis pigem globalistlik-multikultuurne. Rahvuslikku majandust jääb Eestis üha vähemaks, rahvusmeelset veelgi napimaks.
Odava tööjõu puhul on vähemalt Eestis suureks probleemiks, et kui ettevõtja värbab väiksesse ekskavaatorisse investeerimise puhul viis labidatega ukrainlast, siis ei õigusta me kuidagi arenenud e-riigi mainet. Odav tööjõud ei soodusta tehnoloogilisi uuendusi ega investeeringuid, see kisub alla keskmise palga ja peletab kodumaalt omad inimesed, kes asendatakse võõrastega.
Kõik kartellierakonnad on Riigikogus olnud uute immigratsiooniuste avamise poolt, rõhudes seejuures tööjõu vajadusele. Eriline vassimine käib IT-spetsialistide ja teiste kvalifitseeritud asjatundjate ümber. Iga IT-inimene on haritud ja teab oma hinda, samuti ka teadlane, ülikooli õppejõud ja paljud teised tipud – kas tõesti usub keegi, et seda meeletut tööjõuvajaduse juttu toetavad kõrged palgad, mida Eestis asuvad ettevõtted olevat valmis maksma, kui ainult rändepiirangud maha võtta? Kui paljud ärimehed maksaksid näiteks Rootsi spetsialistile riigikogulasega võrreldavat palka? Või lepivad nood oma taseme juures piskuga?
Ärge ajage ometi jura, sisseveetavate “spetsialistide” lagi on ehk hea keevitaja, paremal juhul programmeerija, Eesti palgatase tegelikele tippspetsialistidele ei küüni mingil juhul Lääne-Euroopa tasemele, et keegi sealt siia tulla peaks tahtma – rahvusvaheliste ettevõtete tööjõupoliitika käib nagunii meie kvoodipoliitika üleselt. Saksamaa napsab meie eest väidetavalt ära needki vähesed haritud pagulased, kes selle suure harimatu massi sees olemas on – miks peaks siis siia, meie kehva palgataseme juurde tulema maailma parimad? Kes on see, kes neile siin paremat palka maksab?
Kogu selle tööjõuvajaduse mölaga ei jookse kuidagi kokku jutt kaugtöövõimalusest kui tuleviku tööspetsialiteedist. Eesti siseministeeriumi on välja mõelnud erilise absurdsuse, diginomaadi viisa, mis lubaks kaugtöö tegijal Eestis peatuda – no milleks? Kaugtöö põhimõte ei ole selles, et sa istuksid kinni nomaadiviisa hankimise taga, vaid hoopiski vastupidises – spetsialist ei pea jooksma viisat taotlema, vaid saab punktis A vajamineva töö ära teha punktis B või V, kus ta hetkel viibib, seda arvuti teel ja ilma punkti A viisat või elamisluba taotlemata.
Eesti ettevõtjad peavad oma töö lihtsalt efektiivsemaks muutma, investeerima rohkem kaasaegsesse tehnoloogiasse, kasutama kohalikku, suhteliselt haritud tööjõudu, üritades neile maksta elamisväärset palka, mitte aga rõhuma sissetoodavale odavale tööjõule, mis toob ajutist leevendust, kuid rikub kogu sotsiaalmajandusliku ja sotsiaalpoliitilise õhustiku. Lihtsamalt võttes – Maxima Eesti tegevjuht Vygintas Šapokas peaks Maxima poodidesse paigaldama iseteeninduskassad, mitte palkama odava palga eest ainult vene keelt rääkivad teenindajad, kes on kassas nagu hunnik vaikivat, morni ja turtsakat õnnetust.