Mõne aja eest kohtusid EKRE fraktsiooniga vaimse tervise edendajad, kes soovisid tuge oma tegevusele. Arutelu läks üsna ruttu nende soovidest eemale, sest rahvuskonservatiivsed poliitikud leidsid, et tegelema peaks hoopis vaimse tervise halvenemise põhjustega, neid kõrvaldamata on abistamine pelk asendustegevus.
Ja neid tegureid, mis inimeste vaimset tervist räsivad, on tohutult: maksutõusud, kallis elekter, toimetulek, sõja- ja kliimaärevus, noortele pealesurutav “seksuaalse identiteedi otsing” ja palju muud, mis võtavad inimestelt eluisu. Eriti hull on see, et noored kardavad kliimapropaganda tõttu lapsi saada ja ise elada.
Möödunud nädalal vahendas BNS, et 60 protsenti eestimaalastest kannatavad üksinduse all. See on kaasaegse ühiskonna suur probleem, sest see mõjutab vaimset tervist. Suuresti on üksinduse taga ideoloogiad ja riiklik poliitika, kuigi on ka teisi olulisi põhjusi, nagu näiteks suhtluse suundumine internetti.
Üheks probleemiks on edu- ja karjäärikultus, millest tuuakse välja vaid positiivne pool ehk edutamine, ülemuse positsioon ja kõrge palk. Samas aga on karjäär ju tegelikult puhas olelusvõitlus, kus “sallivusega” pole midagi teha, sest samale kohale kandideerivad teisedki, edutamist saanuna jätkatakse tõusu, teised hingavad kuklasse ja ootavad su kukkumist… eriti ränk võib see olla naistele, kes kaasaegses feminismis konkureerivad teiste naistega ja see võib olla tõsiselt vaimselt kurnav “bitšimine”.
Väidetavalt käib praegu Euroopa Liidu struktuurides eriti suur ja halastamatu konkurents just arvukate naispoliitikute vahel, kes kõik marjamaale tõttavad. Sellest tulenevad osaliselt ka hõõrumised Kaja Kallase ja Ursula von der Leyeni vahel. Karjäärinaised ongi üksikud, sest võitluses väga palju sõpru ei teki, lisaks loobuvad nad suhetest, lastest, perest… aga maksavad lõivu oma peas.
Eesti riiklik poliitika soosib igati üksildust: see poliitika on laste- ja perevaenulik, aga just need on inimestele toeks. Kuivõrd lapsi enam ei taheta, on tulevik üksildaste vanainimeste päralt. Väga pärssiv on radikaalfeminism, meeste ja naiste suhted lõhkuv vihaõhutus, mis tekitab suure grupi frusteerunud, tigedaid ja agressiivseid olevusi. Väga palju naisi on läinud igasugustele barrikaadidele, küll kliima, küll abortide, küll migrantide, küll… aga barrikaadilt laskudes ja koju üksildusse minnes undab hing õõnsalt, sest ka revolutsionäärid on üldjuhul üksildased.
Vasakpoolne-liberaalne ühiskond ilmselgelt soosib üksikute inimeste teket, sest neid õõnsa hingega tegelasi saab suunata, kui nendes kellegi vastu raev tekitada. Seda näeb praegu Ameerikas Minnesotas, kus migratsiooniametnike vastu võitlevad sukkpükstes mehed ja siniste peadega needistatud ja tüsedad naisõiguslased.
Rootslased tegid aastate eest uuringu, millest selgus, et selle riigi põlisrahva seas on üksindus väga suureks probleemiks ja üheks põhjuseks peeti ülitugevat feminismi – meestevihkajad on ise üksi ja jätavad teisedki tühja hingega virelema.
Üksindusest aitavad jagu saada sõbrad, pere, lapsed, lähedased, need, keda kaasaegne ühiskond lahutada püüab. Võib kindlalt väita, et enamik petturite ohvriks langenud vanainimesi poleks oma raha loovutanud, kui nende kõrval olnuks lapsed ja lapselapsed.
Uued Uudised