06.05.2019
Seaduseelnõud tuleb teha sellised, kus poleks tarbetut reguleerimist. Pilt on illustratiivne.
Värske indeks ütleb, et Euroopa Liidu (EL) ülereguleerituim riik on Soome, Eesti on kolmandal kohal.
Eesti ülereguleerituse üheks põhjuseks on ilmselt siinse seadusandluse suunatus eurodirektiividele, mida surutakse seaduseelnõudesse sageli ka siis, kui neid pole vaja üle võtta, kui need pole kohustuslikud või on lausa kahjulikud. Põhjendus kõlab sageli nii: “Me peame oma seadusandluse viima vastavusse EL-i omaga!”
Oma osa ülereguleerituses on kahtlemata ka püüdlikel ametnikel, kes ei jälgi eurodirektiivi tegelikku mõju, vaid suruvad eelnõudesse “igaks juhuks” selle jäigema variandi. Eesti sisuliselt ei kasuta teistes EL-i riikides levinud praktikat, kus targem on maksta trahv mingi direktiivi eiramise eest ja viia ikkagi ellu oma riigile sobivad otsused.
Eurodirektiivide jumaldamine on tavaline asi nii ministeeriumides kui ka Riigikogu komisjonides, kus EKRE saadikud on eelmises koosseisus alati muutunud ettevaatlikuks, kui eelnõu põhineb mõnel neist – ja alati leitakse sealt midagi, mis pole riigi huvidega kooskõlas.
Nüüd, kus EKRE ministrid on valitsuses, suunatakse tähelepanu ka sellele, et vähendada ülereguleeritust, ja kindlasti väheneb eurodirektiivide sadu, ehk siis vaadatakse üle, millised neist on meile vajalikud ja sobivad ning millised võib kõrvale lükata. Tõenäolisest puudutab ta see ka juba vastuvõetud seadusi, mis töötavad meie vastu. Senini sellist analüüsi ei tehtud.
Eestis peab lõppema olukord, mille kohta vanasti öeldi, et me täidame vene lollusi saksa täpsusega. Sest praegu teeme seda Brüsseli lollustega, ja sageli isegi siis, kui sealtpoolt sundust polegi.