Ülla Vähk: Eesti jääb, kuni me ei lõpeta võitlust Eesti eest

Kui ühe rahva olukord on muutunud nii halbaennustavaks ning otsene vale ja kurjus on täielikule võimule pääsenud, siis mõtleme paratamatult:

– Karl Reitsi sõnadele: “Eesti rahval tuleb veel üks lühike priiuse aeg, aga seda ei kasutata ära ja rahvas pillutatakse maailma laiali.”

– Tiit Madissoni sõnadele: “Kui üks rahvas on kaotanud võidujooksus heaolu järele püsiväärtused nagu õiglus ja õigus, ausus ja empaatia, ohvrimeelsus ja väärikus, ühtehoidmistunne ja ligimesest hoolimine, siis on selline ühiskond paratamatult määratud hukule.”

– Einar Laigna sõnadele: “Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. Õieti on mass alati juhm. Aga ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda – mis nad teevad nendega? See öeldaksegi olevat valitsejate eesmärk – võimalikult palju mõtlemisvõimetuid kodanikke.

800 aasta jooksul on Eestis olnud 15 võõrvõimu. Igat neist on ellu viidud kindlat tüüpi eestlaste abil, kes on valmis seda võimu teenima, et saavutada ühiskonnas teatud positsioon, mis tagab neile kergema ja parema elu. Et seda positsiooni säilitada, tullakse omadele kallale.”

Mõtleme kõigile neile sõnadele ja otsustame oma südames, hinges ja mõistuses MIDA TEHA? Mida siis teha, kuidas edasi elada?

Kas orjalikult käpuli isiklikku üleelamist taotledes? Või tõustes oma igavana rahva ja iseenda tuhandete aastate tagant pärit hinge kõrgustele??

Mihkel Mutt kirjutab: “…enamik eestlasi loodab ikka, et just tema isiklikult kuulub vähemuse hulka, kellel läheb korda haljale oksale jõuda”

See viimane lause on määrav eestlase olemuse kohta. Kui minul ikkagi õnnestub kuuluda õnneliku ja rikka vähemuse hulka, siis ülejäänutest pole suurt lugu. Ja siis ei lähe mulle korda, kuidas, kas ausalt või mitte, diktatuuriga või mitte, siin ülejäänud massi üle valitsetakse.

Praegu ootab ees ootab tardunud ühiskond, kus tugevneb ainult liber-marksistlik ideoloogiline diktatuur, hurraaga geiõigused, siis vaenukõneseadus, jätkuv rahva vaesestamine äärmuseni, maapiirkondade tühjendamine eestlastest ja eestlaste elust, võõrimmigratsiooni masside jätkuv tulv.

Ja pidevalt ning kordades ägenev rahvavaenlaste otsimine.

Mida teha? Mida siis teha, kuidas edasi elada?

Võitlus jätkub, loomulikult! See on ainus võimalus hingata. See on ainus elu ja olemise viis eesti rahva jaoks nüüd!

Selline oli asi ka nõukaajal – pidev võitlus käis nii rahva loomuliku passiivse vastuseisu näol kui aktiivsete dissidentide võitluse näol.

Taome endale pealuusse, võtame lipukirjaks mõistuse, vaimu ja hingega: EESTI JÄÄB, KUNI ME EI LÕPETA VÕITLUST EESTI EEST!

Jõudu soovides

Ülla Vähk