02.01.2019
Kristlik Euroopa kultuuriruum on hoidnud moraali kõrgel, neomarksistlik maailmakäsitlus aga nõuab kõigile himudele vabaduste sildi all rohelise tee avamist.
Ida-Virumaalt Iisakust pärit Ülo Palmet mõtiskleb oma arvamusloos selle üle, kui julmalt ja kuritegelikult viiakse inimeste arusaam kõigelt normaalselt ja loodusseadustele põhinevalt kõrvale, ning harjutatakse nad elama väärastunud maailmas.
“Elame käesoleval ajal tänapäevases tõejärgses moodsas ühiskonnas, kus iidoliks on tõstetud raha, naudingud ja enesekeskne mugavus, mis kipuvad varjutama kainet mõistust ja tõe tunnetust. Kõikjal Euroopas on märgata õhtumaise traditsioonilise kristliku kultuuri allakäiku, mis seisneb peaasjalikult ideoloogilistes püüdlustes „vabastada“ inimesed religioossetest, moraalsetest, kultuurilistest ja õiguslikest tavadest ja normidest.
Soome kirjanik Timo Vihavainen kirjutab oma esseekogumikus „Äratuskell“ õhtumaade kultuuri allakäigu kohta järgmist: „Tarbimisühiskond ei vajanud enam au ega peent kõnepruuki, nüüd nõudis eneseimetleja endale hüvesid, teenuseid, küllust – oma himude igakülgset rahuldamist. Ja ühiskond lubas, isegi toetas seda, ning tarbimisest sai olemasolu põhjus, mille ühiskond heaks kiitis. Tarbimisest märterlikult loobunu aga muutus haletsusväärseks kujuks, kelle peale kaastunnet ei raisatud.“
Tänu neomarksistliku sotsiaalliberaalse avangardi püüdlustele on õhtumaise kultuuri meeletused hakanud ka meie väikese Eesti Vabariigi inimeste kõlbelisi tunnetusi mõjutama. Meie meedias ei ole enam aktuaalne puudutada ega propageerida traditsioonilise perekonna püsiväärtusi, mis on terve ja tugeva ühiskonna absoluutne alustala. Seda enam, et tugevad ja traditsioonilised perekonnad tuleb varsti kanda nö Punasesse raamatusse.
Kas sellise olukorra puhul on ikka õige avalikult mõnitada ja häbimärgistada „sallivuse“ võltsegiidi all terve ja tugeva perekonna eestseisjaid ning neid „foobiate“ siltidega märgistada, samal ajal aga iga hinna eest esile tõstes seksuaalseid kõrvalekaldeid, kaitstes ja õilistades ühte häälekat marginaalset omasooiharatest hälvikute gruppi… ja nimetada seda veel „sallivuseks“?
Head inimesed – see ei ole sallivus! Sallivust ei saa mitte iialgi esile kutsuda vägisi inimeste loomulike kõlbeliste väärtushinnangute vastaselt, sest vastumeelsus loomuvastalisele käitumisele on täiesti loomulik looduslik reflektoorne tõrkemehhanism, mis minu arvates on juba inimkonna evolutsiooni käigus inimeste geenidesse kodeeritud. Inimesed tunnevad vaistlikult, et homosuhted on sügavalt ebamoraalsed ja eemaletõukavad.
Täie vastutustundega võiksime endilt küsida, kas need moodsad importväärtused, mis meie rahva traditsioonide ja eetiliste tõekspidamistega kokku ei lähe – mida meil pidevalt kilbile tõstetakse ja propageeritakse – on ikka need väärtused, mida meie inimesed väärtuslikeks peavad? Sageli mõistavad inimesed seda, mis on elus kõige olulisem ja väärtuslikum alles siis, kui selle väärtuse kaotanud on. Perekond – ema, isa, lapsed, vanavanemad, kodusoojus ja perekonnaliikmeid kokkusiduv armastus – on kalleim aare ja suurim väärtus, mida peaksime hoidma!
Üheks meie rahva põhiväärtustest, mida peaksime hindama ja alles hoidma, on meie esivanemate elutarkus ehk talupojatarkus, mis on meid aidanud rahvusena säilida ka kõige raskematel aegadel. Talupojatarkus tähendab meie rahva tervet mõistust ja arukust, oskust analüüsida ja ette ennustada kogu ühiskonna vajadusi. Talupojatarkus vastandub rumalusele, meeletusele, taipamatusele ja isekusele. Talupojatarkus suudab eristada valet tõest, ebamoraalsust moraalsusest ja ebaolulist olulisest.
On olemas tegelikud ja pseudoprobleemid. Tegelikud probleemid on faktipõhised ning seotud eksistentsi põhiliste seaduspärasustega nii üksikisiku, ühiskonna, kui ka looduse tasandil. Seega tähendab talupojatarkus võimet tegelikkust tunnetada realiteedi põhiselt st tõeselt. Talupojatarkus võimaldab anda hinnangut ka sellele, millised peaksid olema meie tänapäevaste tegude viljad Eesti rahva säilimisse ja tulevaste põlvkondade käekäigule.
See tähendab seda, et meie demokraatlikus Eesti Vabariigis peaksid inimesed riigi juhtideks valima ausaid ja tarku poliitikuid, kes oma rahvast kuulaksid ning oluliste seaduste menetlemisel ja vastuvõtmisel arvestaksid alati oma rahva väärtushinnangute ja üldtunnustatud eetiliste reeglite ja normidega. Sest kui piltlikult väljendades lennukeid juhiksid või haiglate operatsioonisaalides operatsioone sooritaksid ignorantsed diletandid, siis sureks ebaõnnestunud lõikuste tõttu palju inimesi ja lennukatastroofid oleksid meie eluigapäevane nähtus.
Selle asemel, et lõhkuda radikaliseerunud neomarksistliku liberalistliku äärmusluse ideoloogiliste nõmeduste omaksvõtmise, propageerimise ja esiletõstmisega rahva traditsioonilisi kõlbelisi püsiväärtusi, peaksid meie rahvaesindajad ja peavoolumeedia tegelema rohkem inimeste austuse taastamisega kõikumalöönud loomulike pereväärtuste vastu, sest lihtsad inimesed tahavad rahulikult ja turvaliselt elada oma elu, luua perekondi ja kasvatada lapsi.
Nagu on kirjutatud meie Põhiseaduses, tahavad nad: „ Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustutamatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril; mis on rajatud vabadusele, vendlusele ja õiglusele; mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvkondadele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“… Sest kõige kindlam rahvusriigi hävitamise tee on selle riigi kultuuri ja ühiselu reeglite järk-järguline nihutamine kombelõtvuse ja loomuvastalisuse poole.
Õhtumaise kultuuri allakäigu aegadel võib ideoloogilise hulluse tõttu tõe rääkimine põlu alla sattuda, kuid tegelikkust ja vääramatuid loodusseadusi see ei muuda. Päike tõuseb ikka edasi idast ning loojub läände, jõed voolavad edasi oma kallaste vahel. Loodusseadused toimivad ikka vääramatult edasi.
Kui inimesi sunnitakse igapäevaselt ebatõdesid kuulama või – hullem veel – neid valesid kordama ja seeläbi neis osalema, kaotavad nad oma moraalse eneseväärikuse ja kindlameelsuse. Nõustumine ilmselgete valedega tähendab nende inimeste jaoks oma moraalse identiteedi kadu ja vastuvõtlikkust nendele vaimsetele mürkidele, mida neile järjest rohkem peale surutakse.
Marginaalse hälvikute grupi seksuaalharrastuste kuulutamine normiks muudab kardinaalselt inimeste arusaamu normaalsusest. Mis oli selge ja vankumatu, muutub äkki hägusaks ja ebakindlaks. Toimub kõlbeliste mõistete devalveerumine ning igiomaste vaimsete orientiiride kadumise tõttu satuvad inimesed segadusse. Hälvikutest võivad saada ühiskonna väärtushinnangute muutumise tõttu normaalsed inimesed, kes kafkalikes õhulossides omasooiharuse aupaistel ennast kõverpeeglist imetledes aega veedavad.
Normaalsed inimesed tembeldatakse aga hälvikuteks ja neid sildistatakse kõikvõimalike häbiväärsete nimedega. Niisiis – kallid inimesed! Ei maksa kõike kullana võtta, mis näiliselt kuldselt hiilgab. See võib hoopiski kassikuld olla. Seiskem oma rahva loomulike traditsioonide ja väärtuste eest ning austage oma riiki, oma rahvast, esivanemate elutarkust ja elementaarseid aegumatuid tõdesid.”