Iga paadunud vasakliberaali kohustuseks näib olevat rünnata Ungarit ja Poolat nende migratsiooni- ja LGBT-vastase hoiaku pärast, sest sellise sõjahüüu on valla päästnud Brüssel.
Mõlemad riigid ei taha endale uusi isandaid, nad on selleks ajaloolt liiga palju hoope saanud. Pikemalt tuleks peatuda just Ungaril, toetudes Saksamaa olukorrale.
Saksamaal on vähemalt 2,5 miljonit türklast ja pool miljonit kurdi, keda Türgi riigis rahvusena ei tunnista ja pidevalt vaenab. Nii suur kogukond tähendab, et türklased enam ei integreru ja Saksamaale on tekkinud teine Türgi: seal elatakse läbi kõik kodumaa poliitilised tülid (valimiskampaaniad, Erdogani-Güleni vaen), toimuvad tänavakokkupõrked türklaste ja kurdide vahel ning president Erdogani visiitide ajal on tänavad täis vihaseid opositsiooni toetajaid.
Kui Ungari lubaks Saksamaa kombel riiki moslemimigrante, sealhulgas türklasi, oleks seal ruttu lahti kultuurikonflikt. Ungari on sajandeid võidelnud Türgi osmanite sissetungi vastu Euroopasse – madjarite uhkuseks on Egeri linna kaitsmine ja haavaks südames saja tuhande ungarlase viimine Istanbuli orjaturgudele pärast selle maa vallutamist türklaste poolt.
Türklased on väga aktiivsed ajaloo ümberkirjutajad, seda ikka oma riigi ja rahvuse ülistamise kontekstis. Türgi eitab täielikult genotsiidi armeenlaste kallal 1915. aastal ning toetab Aserbaidžaani sõda Armeenia vastu; samuti eitatakse kurdide kui rahvuse olemasolu, pidades neid etnilisteks türklasteks, lisaks rünnatakse kurde sõjaliselt Iraagis ja Süürias; jätkub Türgi agressiivne välispoliitika Kreeka vastu, kusjuures Ankara esitab naabrile territoriaalseid pretensioone; Türgi nimetab muudab kunagisi kristlikke pühakodasid ümber mošeedeks, sealhulgas tehti seda kuulsa Hagia Sophiaga Istanbulis, Türgi rahastab mošeede rajamist üle maailma ning pürib Erdogani juhtimisel piirkondlikuks suurriigiks.
Võib vaid ette kujutada, mis algaks siis, kui Ungari ujutataks üle islamimigrantide, sealhulgas türklastega – esmalt hakkaks Türgi kogukond Lääne-Euroopa vasakliberaalide toel ümber kirjutama Ungari kangelaslikku ajalugu, kus türklaste-osmanite rolli näidataks täiesti teistsugusena kui tunnevad seda nende veriste repressioonide all kannatanud ungarlased. See tooks kaasa uhkete madjarite ja sisserändajate kultuurikonflikti ja kokkupõrked, mille ärahoidmiseks on parimaks võimaluseks tagasi paisata islamistlik massimigratsioon. Pealegi tähendavad kogu Lääne-Euroopas tavaliseks saanud mošeed ungarlastele võõra võimu ja vaimu kantse.
Eestlastele peaks selline olukord tuttav olema – meil on migrandid, kes peavad 22. septembrit Tallinna vabastamise päevaks, samas kui eestlaste jaoks on see okupatsiooni algus; 9. mail tähistavad sisserännanud oma vabastamismissiooni, samas kui meile on see kannatuste jätkumine; küüditamiste aastapäeval taovad need võõrad jalgadega eestlaste mälestusküünlaid…
Ungarlased said oma migrandikogemuse kätte 2015. aasta suvel, kui nad läksid toidu ja riietega Budapesti raudteejaama süürlastele vastu, nood aga põlgasid abi ära ja läksid prügirada maha jättes edasi Saksamaa poole. Ungarlased lihtsalt ei taha võõraid, vaid tahavad olla vaba rahvas vabal maal, kus on au sees ka mehest, naisest ja paljudest lastest koosnev traditsiooniline pere.