Uppuja haarab ka õlekõrrest. Miks tõrjutakse alternatiivseid ravimeid?

Eestlastel on vanasõna “uppuja haarab ka õlekõrrest”. Kui keegi on tõelises hädas, siis haarab ta igast võimalusest mis pääsemist tõotab. Ilma kauplemata, ilma vigu otsimata, ilma tühja targutamata.

Kujutleme nüüd uppujat, kes summib kätega ja karjub appi. Talle pakutakse mitte õlekõrt, vaid täiesti korralikku päästerõngast, millest teistel on abi olnud. Selle asemel et pakutud abi tänuga vastu võtta, teatab kannataja et nääh, see rõngas on valet värvi. Ja logo on vale. Ja üleüldse, kas sellel on kõik nõutavad tõendid ja sertifikaadid? Põlglikult eemale pöördunud, summib ning karjub õnnetu uppuja edasi.

Tundub totter? Ometi just selline näitemäng meie ümber toimub. Varahommikust järgmise hommikuni vändatakse paanikasireene, kuulutades pandeemiat, hukku ja häda. Eeldaks, et nii suure õnnetuse puhul võetakse igasugune olukorda leevendav abi vastu või vähemalt kaalumisele.

Aga ei. Isegi mingit diskussiooni ei teki. Kuulutatakse, et ametlikest dogmadest väljapoole jäävat pole olemas, ja isegi kui oleks, siis on see kasutu, mõttetu ja eluohtlik. Punkt, Rohkem pole midagi rääkida.

Meie nomenklatuur käitub nagu lasteaialaps, kes vastumeelset juttu kuulda ei taha — paneb käed kõrvadele, surub silmad kinni ja karjub “La laa laaaa”, et mitte silpigi läbi ei tungiks. Küsigem endalt, mis toimub? On meil pandeemia või ei ole? Kas eesmärk on inimeste tervist hoida või neile vaktsiinitaolisi aineid sisse süstida?

Kuna alternatiive lausa hüsteeriliselt tõrjutakse, tundub teine variant tõenäolisem. Siit järgmine küsimus: kellele ja miks seda vaja on? Mis see eesti rahvale maksma läheb? Miks me peaksime sellega nõus olema?”

Karl Olaf Rääk, kolumnist