07.11.2018
Urmas Espenberg kutsub üles kindlasti EKRE poolt hääletama, sest rahvuskonservatiividele alternatiivi lihtsalt pole.
EKRE poliitiline nõunik ja Põhja-Tallinna ringkonna esimees Urmas Espenberg, kes kandideerib ka Riigikogusse, kirjutab sellest, kui oluline on see, et rahvuskonservatiivide osalusega valitsus lõpetaks kartellierakondade võimutsemise.
“On selge, et Eesti rahvusriigi valitsemisega ei saada enam ammu hakkama. Iseseisva riigi 100. sünnipäeva aastal ja taasiseseisvumise 27ndal aastal on Eesti rahvusriigi seisund halvem kui kunagi varem. Miks nii?
Rääkisin sellest juba augustiteesides 23. augusti Hirvepargi miitingul. Meie majandus tammub paigal, oleme langenud odava allhankemaa staatusesse. Oleme riik, mida juhivad võõrad kantslerid ja välismaised korporatsioonid. Maa, kus praktiliselt puudub tugev omamaine tootmine ja pangandus, kus pestakse miljardeid võõrast raha, kus maid ja metsi ostetakse võõraste poolt kokku, kuid kõik vaatavad abitult pealt. Meie rahvas ja riik on lõhestatud ning varaliselt kihistunud, valitseb poliitiline ja varanduslik ebavõrdsus, mis aina kasvab. Võim on koondunud pikka aega pukis püsinud poliitilise kartelli kätte. Puudub selge ühine eesmärk, kuidas ja kuhu edasi liikuda.
Suur osa Eesti iseseisvusest on ära antud organisatsioonidele nagu EL, ÜRO ja OSCE, kuid vastusaamise viljad on küsitavad, ehk vaid NATO (ja sealtki üksikud riigid nagu USA, Poola, Suurbritannia) kannab ainsana suuremat kasutegurit. Siia suunatakse küll nn pagulasi, küll kõiksugu muid immigrante, kuid meil puudub asjast ülevaade. Kuna me ei kontrolli piisavalt oma piire ega siia sisenevaid inimesi, siis me ei tea täpsemalt sedagi, kes siin õieti peatub, kes õpib, kes töötab, kes tahab elama jääda. Ainsaks indikaatoriks on hetkel linnapilt, mis muutub aina kirjumaks ja teiseks keeleruum, kus emakeelt kuuleb aina vähem.
Eesti iseseisvuse idee on 27 aastaga totaalselt ära lörtsitud, meie keel ja kultuur on endiselt ohus ning ühiskonna alusväärtused kriisis. Idast sihivad meid endiselt Kremli kahurid ja meil on meeletult suur võõramaine kogukond. Toimub hiiliv venestamine täiendava venekeelse tööjõu ja õppurite sisseveo abil. Vaenulikud meediakanalid hoiavad venekeelseid oma info- ja ideoloogiaruumis. Eestikeelset elanikkonda survestatakse kavalate võtetega (kakskeelsed lasteaiad ja koolid) õppima vene keelt, aga vastupidine surve jääb aina nõrgemaks, sest aina enam eestlasi lahkub kodumaalt kõrgete maksude ning viletsa elu tõttu.
Läänestki pole paraku midagi head loota – nimelt planeeritakse Brüsseli koridorides ja mõne suuremat sorti Euroopa riigi valitsustes midagi uue föderaalriigi sarnast, uut NSV Liitu tüüpi hiigelriiki, mille provintse juhitakse ühest keskusest väikese käputäie inimeste poolt ühesuguste mallide alusel! Kas ei tule tuttav ette, eriti meile kes me oleme läbinud totalitarismi karmi elukooli? Kas need joodikulaadsed ja põdurad tegelased, kes juhivad Euroopa Komisjoni, ei meenuta meile mitte brežneviaegseid tüpaaže? Valitsusstiilgi on neil sama – ühtsed direktiivid, ühtne mõtlemine, ühtne juhtimine, ühtne rahvas – eiratakse kõiki kohalikke olusid, tavasid ja inimesi?
Aga edasi on nii, et palju hullemaks enam asjad minna ei saa. Veel neli aastat sarnast valitsemist vanade kartellierakondade juhtimisel ja kõik, mis sellest riigist veel alles jääb, on tükike territooriumi nimega Eesti, Estonia või mis iganes. Rahvusriik kaob ja asemele tuleb lihtsalt provints, piirkond, ala, territoorium, kus tegutseb teatud segarahvastik, mille ainus ellujäämisvorm on aina kahanevad eurotoetused. Pole enam tüütut rahvuspõhist kultuuri ja kooli (hakkama saab vabalt ka vene või inglise keeles) ning kõrgharidust saab omandada vaid inglise keeles.
Ka usk, moraal ja perekondlikud väärtused kaotavad oma tähtsuse. Valitseb ülim Brüsselist kontrollitud repressiivne vasakliberalism, mis on pööranud ühiskonna pahupidi. On homoperekonnad ja sealt väljunud lapsed, kes ei saa aru, mis maailmas nad elavad või mis üldse ümberringi toimub. Samas aga tekivad juba aina uued vastuolud venelastest ortodokside ja moslemite kogukonna kasvamise baasil. Selline lootusetu olukord sunnib paljusid, kes seni veel lootust omasid mõtlema emigreerumisele. Kasuliku kollektivismi raasud on hävinenud ja igaüks on väljas ainult iseenda eest, üdini vaba ja üdini üksi selles julmas eluvõitluse keerises. Edasi võite juba ise fantaseerida, kuid kõikidele peaks selge olema, et aeg mis meile antud, et midagi muuta või oluliselt parandada hakkab otsa saama.
Selliste ohtlike globaalsete düstoopiate peatamine näib paljudele inimestele võimatu. Kartellierakonnad nii meil kui Euroopas näivad ju nii suured ja võimsad, jne. Paljud on juba praegu käega löönud – ähh, nagunii läheb nii ja mis mina ikka teha saan! Teised on maailma ära piiranud üksnes isikliku heaolu või perega ning lülitanud üldisemad mured rahvusriigi käekäigu pärast peast välja. Aga nagu me ajaloost väga hästi teame, juhtub ikka nii, et kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga ning see pole just kõige parem variant.
Lahendus nende keerukate probleemide lõppemisele on tegelikult üsna lihtne – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Vaid selline valik peatab Eesti rahvusriigi lõpliku murenemise ning aitab selle taas järjele. EKRE on ainus erakond, kes tõeliselt hoolib Eesti majandusest, kultuurist, haridusest, rahvuse ja riigi kestmisest, muudest inimlikest väärtustest, ja see on peamine. Kõik, mis ehitatakse sellele rahvuslikule vundamendile, alates majandusest ja lõpetades kultuuriga, aitavad sel juhul säilitada ja tugevdada Eesti riiki. Samas ei loobu EKRE mingil juhul rahvusvahelisest vastastikku kasutoovast koostööst nagu püüavad väita meie oponendid. Vastupidi, Eesti huvide esiplaanile seadmine viib nimetatud koostöö uuele tasemele, partnerlusele senise kannupoissluse asemel.
Tagumine aeg oleks selgeks saada, et tegelikult alternatiivi EKRE-le ei ole. Seda ei paku ei liberaalid, tsentristid ega ammugi mitte vasakpoolsed, mis siis, et nende plakatid on mõõdult kõige suuremad ja lubadused kõige populistlikumad. Projektiparteid nagu Vabaerakond ja Eesti 200 ei oma aga tegutsemiseks piisavalt laiapõhjalist toetust ega mandaati ning neil puudub Eesti rahvusriigi säilitamiseks vajalik ideoloogia ja tegutsemiskava. Mõningane uudsuse võlu kaob kiiresti ja see viib kiirele allakäigule nagu ilmekalt näitab Vabaerakonna hoiatav näide. Mingi ühe eluvaldkonna korrastamine on teretulnud ja oluline samm, kuid paraku ei taga see Eesti rahvusriigi säilimist. Maja ehitamist ei saa alustada katusest või aknast, esmalt tuleb laduda baas ehk vundament. Siis asetuvad ka teised detailid paika. Jõudu meile!