26.01.2020
EKREMM190120200033
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Urmas Espenberg (EKRE) leiab, et kunagi algatatud kaheldava väärtusega seaduse loomine, millele lisandus omakorda sotsiaalministeeriumi suutmatus reformi ellu rakendada, kipub tüürima katastroofilisse olukorda, kus me ei tea enam, mis peagi saama hakkab.
Kui palju üldse 1. aprillil apteeke alles jääb, kust me ravimeid ostma hakkame, kui pikad saavad olema teekonnad või järjekorrad, et neid hankida? Eriti mures on põhjust olla nende 34 piirkonna inimestel, kuhu ei jää praeguse seisuga ühtegi apteeki. Olukorras, kus välgukiirusel levib uut tüüpi ohtlik viirus Hiinast, näib toimiva kvaliteetse apteegivõrgu lõhkumine täiesti vastutustundetu olevat.
Riigikogus oli olemas hea võimalus seda asja parandada, kuid 50 rahvasaadikut leidsid, et apteegiärimees Margus Linnamäele vastu nina andmine on oluliselt tähtsam, kui rahva tervisest hoolimine. Ja oma tahtmise nad ka said, kuid millise hinnaga?
Olgu öeldud, et ma pole kunagi olnud ega ole praegu mingi Linnamäe fänn. Postimees on EKREt tema omanikuperioodil valimatult sõimanud, ometi olin mina ja enamus EKRE saadikuid selle rappaläinud reformi vastu. Miks? Sest ravimite hea kättesaadavus ja rahva tervis on kõige tähtsamad. Teiseks, eraomandi lõhkumine kirvega kannab sotsialistlikku mentaliteeti.
Pärast 18. detsembri hääletust läks pall parlamendist tagasi tegevvõimu ehk sotsiaalministeeriumi kätte, kuid mul ei ole mul absoluutselt usku ka minister Kiige tegemistesse ja etapiviisilisse sundvõõrandamisesse.
Ent mis siis veel üle on jäänud või kas üldse saab midagi päästa? Nii parlamendis kui valitsuses on omad vastuseisud ja protseduurireeglid, mis teevad mingigi tulemuse saavutamise keerukaks.
Käin välja paar mõtet, kuidas asja päästa, aga seda rohkem teoreetiliselt.
Esiteks peaks reformi jõustumise edasi lükkama, kasvõi senikauaks kuni teatud kuupäevaks teatud aastaks ei ole nõuetega vastavusse viidud nt. vähemalt 80% apteekidest. See garanteeriks apteegivõrgu sujuva säilimise.
Teine võimalus on kaotada 51% proviisoromandi nõue, mis küll paljudele vastukarva, ometi saaks nii ellu viia vähemalt pool reformist ehk lahutada jaemüük hulgimüügist.
Kolmas mõte on lasta käsimüügiravimite turg vabaks ja jõustada reform vaid retseptuuriravimeid väljastavate apteekide osas.
Neljandaks peaks kas sellesse seadusesse või valituses tasandil lülitama nõude, et uued apteegipidajad olulistes maakonnakeskustes võtaksid endale ka valveapteegi teenuse osutamise kohustuse.