06.02.2019
Urmas Espenberg
Urmas Espenberg on maailmarändur, mõtleja ning kirjamees, kes on jõudnud äratundmiseni, et iga inimese kohus on tegeleda riigi ning rahva päästmisega.
Oled EKRE fraktsiooni nõuniku ja rahvuskonservatiivide meediaväljaande Uued Uudised peatoimetajana tegutsenud juba ligi neli aastat. Elukogemust on kogunenud aga väga erinevatelt aladelt. Millega oled tegelenud eelnevalt ja millistes õppeasutustes teadmisi omandanud?
Kõrghariduse omandasin Moskva Ülikoolis. Vaatamata pealesurutud marksistliku kriitikale sain üsna hästi selgeks klassikalise filosoofia ajaloo Platonist Hegelini, samuti kaasaegse Lääne-filosoofia alates Fichtest ja Kieregaardist kuni Frankfurdi koolkonna ja Bertrand Russelini.
Võib kõlada kummastavalt, aga tagantjärele vaadates oli väga õpetlik aine NLKP ajalugu, mõistagi tuli seda käsitleda läbi ülitugeva kriitikaprisma. Aga kui vaatan kaasaegse Eesti või Euroopa parteipoliitikat, siis sise- ja välisvõitlus bolševike ja menševike vahel tuleb tuttav ette.
Üheksakümnendatel aastatel USA-s elades õppisin juurde teleajakirjandust, mis on marjaks ära kulunud ka nüüd, kui teen videolugusid Uutele Uudistele.
Keskkoolis lõpetasin teatri ja kirjanduse eriklassi, kuid selle teema juurde sain tagasi pöörduda alles hiljem, siis kui eluaastatele lõi ette number 40. Järgneva 10-15 jooksul sündisid ka kõik minu raamatud. Olen kaasstsenarist ühele telelavastusele ja telefilmile. Kuigi tahaksin veel midagi kirjutada, on hetkel poliitika tõttu sunnitud paus. Iga inimese kohus on tegeleda riigi ja rahva päästmisega.
Olen teinud ka müügitööd ning pidanud oma äri majutuse, turismi ja konsultatsiooniteenuste vallas.
Sinu artiklite- ja intervjuudekogu „Valge mehe lauaraamat“ on ilmselt ka Sinu poliitiline kreedo ja manifest. Oled selles öelnud, et „Euroopat on tabanud kollektiivne hullus“. Kas Eestis praegu toimuv erineb kuidagi sellest „pressingust“, mis on laotud peale kogu Lääne tsivilisatsioonile?
Märgatavalt ei erine, sest valge elanikkonna väljavahetamine on probleemiks kõikjal. Tõsi – erinevalt Idast on Lääs selleks kolonisatsiooniga ise põhjust andnud. Heaoluühiskond, madal iive, süütunne kolonialismi pärast, ühiskondade lõhestatus ja individualism, poliitkorrektsus ja väärtuste ning võitlusmoraali kadumine teeb Lääne tsivilisatsiooni ahvatlevaks saagiks kolmanda maailma rändrahvaste hordidele ja meenutab mõneti Rooma hukku.
Samas on Euroopas ise lõhestunud leerideks. Eeskätt sotsialistlikku internatsionaali kuuluvad erakonnad (sealhulgas SDE) toetavad Euroopa ümbertegemist. Kõik see tekitab Euroopas suuri sisepingeid. Rahvuslased ei ole iialgi nõus Euraabia ja Euraafrika tekkimisega.
Milline oli otsustav ajend liituda EKRE-ga?
Tunnen Martin Helmet aastast 2002-2003, mil võitlesime koos euroliitu astumise vastu. Aastatel 2006 – 2012 väljendusid väärarengud minu jaoks eeskätt ühiskonna lugupidamatuses meessoo vastu ja feminismi tugevas pealetungis. Kõvasti häirisid ka nn poliitkorrektsus ning lingvistilised manipulatsioonid. Minagi sain külge šovinisti, rassisti, homofoobi ja populisti sildi. Mõtlesin, et ma pole piisavalt kaasaegne, kuid siis selgus, et neid „mitte piisavalt kaasaegseid“ on väga suur osa rahvast. Feminism oma äärmuslikul kujul on vastumeelne ka naistele.
Samuti immigratsioon. Töötasin aastatel 2008-2010 reisisektoris mitmes araabia ja Egiptuse firmas ja mõistsin, et nende inimeste kultuur ja inimtüübid ei haaku absoluutselt meiega. Lakkamatud tülid on sisse programmeeritud.
Mulle meeldib Mart Helme otsekohesus. IRL kaotas näo ja nii liitusin EKRE-ga. Kui 2015 läks lahti „pagulaspõrgu,“ mõistsin, et olen õiges erakonnas ja ainult EKRE-sugused liikumised ja parteid suudavad Euroopa päästa. Kui me Eestis oma rahva eest ei seisa, ei seisa meie eest mitte keegi. Ja siis kaob ka kallis vabadus käest.
Miks kandideerid Riigikokku ja mida tahad poliitikas korda saata?
Riigikogus pannakse kokku valitsuskoalitsioon, seatakse paika riigieelarve ja tähtsamad suunad. Näen kogu meie fraktsiooni ja enda peamist ülesannet selles, et Eesti poliitika peab Eesti eest seisma hakkama. Muidu kaotame suveräänsuse vabaduse ja seejärel kõik muu.
Eneseimetlusest pungil mugavuspoliitikuid jätab külmaks, mis saab pikas perspektiivis meie rahvast ja riigist. Rahvuskonservatiivina sean ma esikohale oma riigi ja rahva huvid. Näen oma missiooni kultuuri ja hariduse vabastamises kultuurimarksistlikust haardest.
Arvan, et ka Eesti välispoliitikas peab mõtlema avaramalt kui seni. Tuleks teha rohkem koostööd nn Intermariumi riikidega – see on ala Läänemerest Musta mereni. Brüsselit ja Moskvat, seni kuni nad ajavad praegust poliitikat, ei saa kumbagi usaldada. Euroopa Liitu pooldan vaid vabade ja sõltumatute rahvusriikide liiduna. Liikmelisus NATO-s peab jääma.
Kas võib pidada kuulumist reservohvitseride kogusse sinu hobiks?
Kui, siis kasulikuks hobiks, millega panustan riigikaitsesse. Enamuses meestest on militaarne alge, mida feministid loomulikult hävitada soovivad. Meil koduhoovis mängiti sõda, ning kõik filmid ja vastasseisud võeti läbi: eestlased ja venelased, venelased ja sakslased, indiaanlased ja kauboid, ungarlased ja türklased. Olen ise uurinud sõjaajalugu ja strateegiateooriaid. Elukutseliseks sõjaväelaseks pole ma saada tahtnud, aga õppimise kõrvalt läbisin vajalikud kursused ja laagrid. Meegomäe lahingukoolis reservohvitseri kursusel sain president Lennart Meri käest ka nooremleitnandi „kupud“ peale. Reservohvitseride kogu laagrid ja laskeharjutused hoiavad vormis.
Millest tunned rõõmu tööst ja kohustustest vabal ajal?
Vaba aega praegu napib. On päevatöö ja vabatahtlik töö erakonnas – vean Tallinna konservatiivide klubi. Ülejäänud suure tüki ajavarust neelab pere ja lapsed. Telerit ma peaaegu ei vaata, kinno ja teatrisse (lemmikud Strindberg ja Tšehhov ei vea kunagi alt) jõuan praegu kahjuks harva. Loen enne magamaminekut. Välisautoritest on lemmikuks prantslane Michel Houellebecq. Soovitan tema eesti keeleski ilmunud raamatut „Alistumine“, mis räägib ilukirjanduslikus võtmes sellest, kuidas mugav ja mandunud Euroopa vabatahtlikult islami omaks võtab. Ülikoolid, teadlased ja poliitikud ostetakse üles naftadollaritega. Ja moslemitest sisserändajad tulevad võimule täiesti demokraatlikul viisil, sest neid on vanas Euroopas juba sedavõrd palju.
Sul on neli last, kaks neist kooliealised. Eesti rahva ja riigi tulevik puudutab Sind seega väga isiklikult. Kes kuuluvad Sinu perre?
Noorena kartsin lapsi saada, mõtlesin, et kuidas küll nendega hakkama saan. Aga kõik tuleb kogemusega. Esimese lapse ema jättis mu üksi last kasvatama. Praeguseks on vanim tütar juba 36-aastane ja töötab Berliinis ühes IT-firmas. Poeg on keemiatudeng Tartu ülikoolis. 40-aastaselt abiellusin uuesti, seekord kiriklikult. Saime kaks toredat tüdrukut: Melissa on 13 ja Vanessa 9. Vanem tegeleb purjetamise ja noorem iluvõimlemisega.
Abikaasa on pikalt töötanud finantsjuhina, aga tegi nüüd kannapöörde ja peagi saab temast diplomeeritud meditsiiniõde. Laste tungival nõudmisel lisandus läinud sügisel perre briti lühikarvaline hall kass nimega Nils.
Mida soovid valijatele eelseisvate Riigikogu valimiste eel?
Valijale soovitan kindlasti tulla valima, sest iga hääl loeb ja seekord on sellel erakordne kaal. See ei lähe kaduma, sest EKRE teeb parima tulemuse kui ealeski varem. Parem, kui valid paberil, manipulatsioonid e-valimistega pole välistatud, aga kui muud võimalust pole, siis tee seda vähemalt elektrooniliselt.