Terrorism on taaskord Euroopas relvade ja jõu keeles rääkinud. Ei jõuagi enam kokku lugeda mitmesajandat korda. Rünnak Strasbourgi jõuluturul europarlamendi lähistel aga kinnitab meile ikka ja jälle, et see on jälk rünnak mitte üksnes rahumeelsete kodanike pihta, vaid kogu Euroopa kristliku tsivilisatsiooni ning väärtuste pihta.
Ettekujutus kohutavast ohust, mis ootab üsna pea ka Eestit, levib inimeste peades kahjuks väga aeglaselt. Miks? Jah, selleks on mitmeid põhjuseid: rahvavaenuliku otse Brüsselile alluva valitseva poliitkartelli pidev valetamine ning musta valgeks rääkimine, vasakliberaalne ideoloogia, mis ei näe islamiinvasioonis midagi halba ning peavoolumeedia kaasalaulmine nimetatud asjadele. Islamiinvasiooni tahtmatuteks liitlasteks on osutunud ka nii odavat tööjõudu nuiavad ettevõtjad, feminism, mis muudab meie mehed allaheitlikeks “jobudeks” ja haritlaskond, kes probleemide nägemise asemel topib pea hästi sügavale liiva alla. Kas tõesti on kõige selle halva tõestamiseks vaja vereohvrit, seda, et terrorism jõuaks Maarjamaale?
Pikki aastaid 2005-2012 islamimaades elanuna ja töötanuna tean vägagi hästi, mida kujutavad endast sealsed rahvad ja nende tavad, kombed ning mentaliteet. Mitteislamisti peetakse Araabiamaades sisuliselt inimrämpsuks (näkku sulle seda keegi ei ütle ehk idamaine viisakus), kelle tapmine polegi teab mis kuritegu, valgete naiste (kes pealegi netiavarustes moraalitult pornot propageerivad) vägistamine tabu ja veritasu ning keskaegsed julmused segatuna keevalise temperamendiga on nagu nurgas “rahulikult” seisev sütikuga püssirohutünn. Loomulikult on Araabiamaades palju meie mõistes tavalisi, normaalseid ja lausa toredaid-sõbralikke tööinimesi, neid on ehk isegi enamus, kuid mis sellest kõigest kasu on, kui nad ei suuda ohjata halvemat osa oma kogukonnast. Eeskätt neid, kes tapavad ja pomme panevad või jõuluturgudel autodega rahva sekka põrutavad. Araabiamaadega saab ajada äri ning sinna võib toimetada turiste, tegin seda minagi. Kuid see kõik ei loe, kõik muutub nulliks, kui vaadata meie tsivilisatsioonide ja kultuuride lahendamatut konflikti, mis välistab selle, et nende suured kogukonnad Euroopa aladele elama asuks.
Olen korduvalt selle ohu eest hoiatanud, kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid tänutäheks hoiatuste eest olen saanud peavoolult otsaette rassisti templi. EKRE ja meie poliitikud on inimesi selle ohu eest pikki aastaid järjepidevalt hoiatanud. Vastutasuks on neid sõimatud natsideks ja kremli käsilasteks. Kui madal! Lõppude lõpuks on tõe kriteeriumiks praktika, kuid näib, et seegi ei lähe korda. Islamistide terroriaktid lääne vastu algasid juba 2001 ja on kestnud tänaseni. Mida on sellest kõigest õpitud? Mitte eriti palju. Vaid vähesed riigid on lõpuks ärganud ja tegutsevad selle vastu: USA, Austria, Itaalia, Ungari, Poola, ka naaber Läti … kuid paljud lasevad vanaviisi edasi nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Rootsi… avaldavad kaastunnet ja võitlevad terrorismiga. Ainuüksi Prantsusmaal on pidevalt püssi all 100 000 meest, kulud riigieelarvele on miljardilised ja õgivad eurooplaste heaolu, aga nagu näha see kõik ei aita, ei ole lahendus. Terror ju jätkub. Inimesed ei õpi elupraktikast, ei tee järeldusi isegi sellest kui ainult 80 km meist eemal Turus lõigatakse lapsevankriga naisel päise päeva ajal kõri maha, sest asüülitaotlejal olevat olnud lihtsalt paha tuju (p.s – kohtu ülekuulamismaterjalidest). Soomes keeravad asüülitaotlejad juba kraavi liinibusse, vägistavad tütarlapsi, ja ikka see ei valitsejate ega ka lihtrahva kõrvade vahele ei jõua.
Küsisin ühe Lõuna-Eesti tädikese käest tema poliitiliste eelistuste kohta. Keskerakond, sest nemad andsid meile nüüd tasuta bussisõidu, vastas ta. Püüdsin tädikesele selgitada, et turumajanduse tingimustes tasuta asju ei ole ja samal ajal pandi ju kinni hästi toimiv Pärnu raudtee. Meenub veel hiljutine vestlus ühe Reformierakonna valijaga, kes kinnitas, et rahvuskonservatiive ei vali ta seetõttu, et meie oleme liiga käredad. Tule taevas, appi! Kas me peaksime siis olema allaheitlikud nagu Houllebecq oma Alistumises prantslasi kujutab, ja islamisse pöörduma, nagu Rootsis, kus jõulude asemel tuleb islami survel vähemalt Malmös kasutada sõna talvepühad. Tuletasin talle meelde, ja tehke seda ka kõik teie, et reformimeeste Rõivase ja Pevkuri ajal sõlmiti Euroopa Komisjoniga esimesed diilid siia 553-e potensiaalse islamiterroristi toomiseks (mošee rajamine ja islamistide radikaliseerumine on vaid aja küsimus). Tuletage Keskerakonnale pooldajatele meelde võimule saades kannapöörde teinud ja praktiliselt Brüsseli jooksupoisiks muutunud Jüri Ratast, kes lubab küll tasuta bussisõitu, kuid ÜRO rändelepet heaks kiites toob siia potentsiaalse ohu, et ühel heal hetkel lõigatakse teil tasuta kõri läbi või pannakse kuskil Rakvere keskväljakul plahvatama pomm.
Kallid kaasmaalased! Kas meile ikka on kogu seda jama vaja? Mõelge nii südame kui mõistusega – kes on tõeline terrorismi soodustaja ja keda sõimatakse ainult kattevarjuks. Otsustamise hoovad on teie käes inimesed. Kui mitte enne, siis 3. märtsil igatahes.