Neljapäeval toimub Riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Tuuletööstuse pahupoolest” arutelu, millel esines ettekandega MTÜ Looduse ja Inimeste Eest liige Urmas Maranik.
Urmas Maranik: “Alustuseks loomulikult tänan kutsumast, austatud Riigikogu liikmed. Aga kui nüüd asuda kohe teema juurde, sest aega on suhteliselt vähe – tegelikult tahaks rääkida väga pikalt ja väga palju, aga kahjuks ei saa –, siis võib-olla piirduksin kahe asjaga, mis on tuuleenergeetika planeerimine ja sellega kaasnev mõju hindamine.
Alustuseks võib-olla, austatud Riigikogu liikmed ilmselt näevad sama pilti: see on Eesti mandriosa kaart ilma saarteta, millele on kantud meile teadaolevad tuulealad, mis on hetkel planeeringutes. Lisaks on ka olemasolevad tuulepargid selliste ümmarguste kollaste täpikestena.
Aga nüüd, selle kaardi põhjalt joonistuvad välja, ütleme nii, et teravamad probleemid tuuleenergeetika planeerimises. Ja kuidas me selle olukorrani, tänase olukorrani oleme jõudnud, et tuulealasid on planeeringutes kaugelt üle saja, on see, et algusest peale on puudunud selline tsentraalne või, ütleme, keskne koordineerimine ja ülevaade. Ehk lihtsustatult öeldes, arendajad on nii-öelda põllule lahti lastud üle Eesti. Igaüks planeerib ja arendab seal, kus talle parasjagu sobib ja kus talle pähe tuleb.
Ja niimoodi juhtubki, et on piirkondi, kus tuuleparke või tuulealasid on väga palju kõrvuti kobaras koos. Eestis on külasid, mis jäävad kolme või lausa nelja planeeritava tuulepargi mõjualasse, igaüks maksimaalselt 2–3 kilomeetri kaugusel. Need saaksid halvima stsenaariumi korral olema sellised kohad, kus on väga ebameeldiv ja raske või võimatu elada, seda eeskätt ka visuaalse reostuse tõttu.
Lisaks kohalikele planeeringutele, mis on detailplaneeringud või eriplaneeringud, on kaardile kantud ka riiklikult kaardistatud ehk niinimetatud REPoweri tuulealad, mille valis välja Keskkonnaagentuur 2024. aasta augustis. Teatavasti pandi need alad ka eelmise aasta lõpus oksjonile. Ja hetkeseisuga teadaolevalt 17 ala läks oksjonile ja kui ma ei eksi, siis 14 puhul oli oksjon edukas ehk siis hoonestusõigus omandati.
Võib-olla nüüd maismaale kõrvale korraks vaadata seda merealade kaarti. See annab võib-olla ka täiendava pildi tuuletööstuse planeeringute mahust. Kui maismaal on planeeringutes suurusjärgus 6000 megavatti nimivõimsust, siis merealade puhul TTJA hoonestuslubade järgi peaks olema suurusjärgus 15 000 megavatti. Lööme arvud lihtsalt kokku, saame 22 000. Oletame aastase koormusteguri maismaa ja mere peale kokku 0,3–0,4 vahele ja me ületame paljukordselt Eesti keskmise aastase tarbimise. Ehk siis kogu see elekter, mida on võimalik aasta jooksul toota, sellega ei ole Eestis mitte midagi peale hakata. Nende projektide ainus eesmärk saab olla elektri eksport.
Siis, üks suurimaid probleeme planeeringute koordineerimise puudumise ja killustatuse kõrval on ka see. See on nüüd meie enda koostatud statistika nende andmete põhjal, mis me oleme saanud erinevatest Eesti omavalitsustest. Kõiki omavalitsusi kahjuks ei ole, sest neil endal need andmed kas puuduvad või nad ei soovi koostööd teha. Aga joonistub selgelt välja, et praegused tuulealad on valdavas enamikus kavandatud metsamaale. Meile teadaolevate valdade põhjal on selleks protsendiks 75,1.
Kui me hakkame massiliselt metsa maha võtma, raadama, muutma seda tööstusmaaks, siis seda ei tahaks kuidagi nimetada rohepöördeks. Ja võib-olla mõned probleemsemad vallad, ütleme siis, metsamaa osakaalu poolest: Lääne-Nigula, Alutaguse, Tõrva, ka muidugi Vinni, millega ma saan aru, ollakse jõutud juba kohtuvaidluseni. Ja neid probleemseid valdasid on siin veel, Põltsamaa näiteks. Needsamad riiklikud tuulealad, eeskätt RMK kinnistud – ka 86,7% metsamaal. Kui tuulepargi rajamisest loodusmaastikku rääkida, siis see ei piirdu ju ainult tuulikute või tuulikuplatsidega.
Kui me räägime metsast või heinamaadest – sellised piirkonnad, kus harilikult autoteid ja juurdepääsu ei ole –, see on kilomeetrite ja kümnete kilomeetrite kaupa uusi kruusateid. Saarde tuulepargi arendaja väitel kas siis rajati või ehitati ümber, laiemaks 17 kilomeetrit, seda ainult üheksa tuuliku jaoks. Need mastaabid on või ütleme nii, et need proportsioonid on natuke paigast ära, kui mõelda sellele, et rohepöörde eesmärk peaks olema tagada parem elukeskkond mitte ainult inimesele, vaid ka teistele loomaliikidele. Aga kahjuks inimene vist mõtleb ainult iseenda peale.
Järgmine probleem planeerimisel on see, et kaitsealuste looma- ja linnuliikide kaitsealadega ei arvestata. Neid puhvertsoone, kaitsetsoone kõikides planeeringutes massiliselt kas vähendatakse või lausa eiratakse. Sealt tulevad uued probleemid, selleni jõuan võib-olla järgmises punktis. Aga kui nüüd hüpata planeerimis- ja kaardimaterjali pealt mõjuhinnangute juurde, siin on üks selline väike valik soovitustest ja väljavõtetest erinevatest mõjuhinnangute aruannetest üle Eesti.
Üks on näiteks see, mis on seotud linnustiku kaitsega. Kui tuulepark rajada, siis seal kõrval, kui on põllumaad, põllumeestel soovitatakse teravili asendada näiteks rapsiga või lasta see kasvada looduslikuks rohumaaks. Ja ainus mõte on see, et kaitsealused linnuliigid ei tuleks tuulepargi lähedale. Aga selliste piirangute massiline rakendamine põllumeeste suhtes tundub natuke ebareaalne.
Teine lahendus, nii-öelda leevendus või kompensatsioonimeede, mida välja üritatakse pakkuda, on see, et kui tuulepark ikkagi kindlasse kohta soovitakse teha, seal on I kaitsekategooria linnuliigi pesapaik ja see pargi rajamise tõttu hävineb, siis joonistatakse kaardile sinna võimalikult lähedale metsa kompensatsiooniala ehk kaardi peal peaks see kaitsealune lind hakkama seal elama. Looduses see ilmselt loomulikult nii ei lähe, sest linnule sa ei tee ju selgeks, et sa pead kolima ühest kohast teise.
Aga siin tekib ka selline majanduslik ja õiguslik probleem, et hakatakse seadma raiepiiranguid tuulepargi kõrval olevate metsade omanikele. Kui arvestada tuulepargi eluajaks 25–30 aastat, see tähendab seda, et kui sa oled erametsaomanik ja sinu metsale pannakse 25–30 aastaks raiekeeld peale, sa seal mitte midagi teha ei tohi, kes selle lõpuks kompenseerib? Vastav kaardikiht peaks minu teada olema Eesti looduse infosüsteemis loomisel.
Siis üks huvitav leevendusmeede, mida mõju hindajad välja pakuvad, on tuulikute seiskamine igasuguste erinevate asjaolude esinemisel: kui läheneb mõni kaitsealune lind, kaitsealune nahkhiir. Kuidas seda füüsiliselt ja reaalselt teostatakse ja neid linnuliike omavahel eristama hakatakse, sellest mina ei ole veel aru saanud. Ilmselt see süsteem ikkagi päris nii ei toimi, nagu räägitakse. Samuti, kui tuulepark jääb mõne olulise lindude või nahkhiirte kevad- või sügisrände koridori vahetusse lähedusse, siis ka rändeperioodiks tuleb tuulikud seisata. Samuti tuleb tuulikud seisata siis, kui need heidavad ettenähtust rohkem tunde varju elamukinnistutele.
Ja veel on tehtud ettepanekuid, et näiteks saagikoristuse ajaks, kui saaki koristatakse tuulepargi kõrval põldudel, et röövlinnud sinna ei tuleks, vabandust, kui nad tulevad, siis selleks ajaks samuti tuulepark seisma panna. Neid näiteid on veel. Põhimõtteliselt tekib siis küsimus, miks selliste kohtade peale neid parke üldse rajada, kui on nii palju asjaolusid, mille puhul need tuleb seisma panna. Nagunii töötavad nad ainult siis, kui tuul puhub. Ja kui me tuulistel päevadel peame need seiskama, mis nende mõte üldse on?
Mõjuhinnangutega seoses on näiteks esile kerkinud ka selline probleem, et erinevate leevendusmeetmete rakendamiseks enamasti tellitakse asukohapõhiseid eksperthinnanguid. Aga mis on välja tulnud, on see, et kui nüüd see erapooletu ekspert on oma raporti valmis saanud ja seal on mõned sellised asjaolud, mis tuulepargi rajamist piiravad või takistavad, siis justkui hakatakse seda eksperthinnangut tagantjärele muutma. Aga sel juhul ei ole ta ju enam eksperthinnang, kui seda hakkavad muutma kõrvalised isikud, see kaotab oma mõtte.
Siis võib-olla mõned huvitavad näited mõjuhinnangute aruannetest. Võib-olla kõige selgem, mida ma olen ka päris palju kordi varem esile tõstnud, on Liivi lahe meretuulepargi raportist, kus on siis – kui ma ei eksi, oli Skepast & Puhkim see ettevõte, kes selle koostas – muu hulgas öeldud, et tuulikute paigutamine meremaastikku pigem mitmekesistab vaadeldavat maastikku. Siit võiks järeldada, et muidu see vaade on kole igav. Ja kui nüüd seda natukene üle kanda maismaale, siis võiks ju öelda, et näiteks Tallinna vanalinna siluett on ka kole igav, et võiks ju Tallinna lahte ka tuulepargi rajada, see ju mitmekesistab seda vaadet.
Jah, saagi koristusest rääkisime. Siis on üks huvitav … Märjamaal on käimas eriplaneering, alanud õigemini, seal koostatakse alles mõju hindamise tegevuskava ja seal on võetud mõned tsitaadid Kliimaministeeriumi kodulehelt. Väidetakse, et aastaks 2001 kasvab keskmine tuule kiirus ligi 18%. Me räägime siis tõenäoliselt Eestist. Aga nüüd, kui see Kliimaministeeriumi veebileht lahti võtta, natukene süveneda, neid materjale seal vaadata ja kuulata, siis saab selgeks, et jutt käib halvimast stsenaariumist ja me räägime kuni 18%. Kusjuures Kliimaministeeriumi enda lehel oli see link “Kliimamuutus” või midagi taolist, peast ei mäleta.
On halvimat stsenaariumit esitletud tõsikindlas vormis, kindlas kõneviisis. Ehk siis ma julgen väita, et Eesti Vabariigi Kliimaministeerium ise süvendab kliimapaanikat ja tekitab kliimaärevust, samal ajal kui MTÜ-d taotlevad toetust endale, et korraldada koolitusi selleks, kuidas kliimaärevust maandada. No tere tulemast, eks ole!
Kinnisvarahindadega seoses: väga palju püütakse väita, et tuulepargi rajamine ei pruugi kinnisvara hinda mõjutada – me räägime elukondlikust kinnisvarast – ja kinnisvara hind võib hoopiski tõusta. No väita võib loomulikult kõike. Järgmise slaidini jõuame, ülemaailmne statistika Euroopast kahjuks räägib teist keelt. Ja muidugi tuleb ka silmas pidada seda, mida presenteeritakse kohaliku kasuna ehk keskkonnatasude seaduse kohast keskkonnahäiringu talumise tasu. See ongi talumise tasu, see ei kompenseeri kinnisvara hinna langust ja muid probleeme.
Jällegi, ma ei tea, kui hästi seda kinnisvaratabelit siin näha on, aga siin tuleb muidugi selle kinnisvarastatistika puhul arvesse võtta, et tegemist on ajalooliste andmetega. Me vaatame minevikku. Ja need riigid, kust see statistika pärineb, tuulepargi kõrgused ei ületa seal statistika tegemise ajal, ütleme, 150–160 meetrit. Ehk siis mida kõrgemaks kasvavad tuulikud, seda suurem on visuaalne häiring, mida peetakse ka mujal maailmas üheks kõige olulisemaks teguriks, mis elamukinnistu hinda mõjutab. 0–2 kilomeetrit: tavaline mõju –15%, kuni 4 kilomeetrit: suurusjärk –10%.
Siis, millest me oleme ka väga palju rääkinud nii riigiasutustes kui ka avalikkuses, on tuuleparkide rajamisel kompensatsioonimehhanismid. Kenasti on keskkonnatasude seadusesse üle võetud pool lahendust Taani taastuvenergia edendamise seadusest ehk siis see 1% tuulepargi toodangu põhjal arvestatuna rahaliselt, mis läheb kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja millest pool omakorda mõjuala elanikele.
Aga täiesti tähelepanuta on jäänud kinnisvara hinna languse hüvitamise mehhanism, mis näeb ette, et tuulepargi mõjualas Taanis elamukinnistu omanikule tehakse tasuta kinnisvara hindamine ja kui selle põhjal leitakse, et tuulepargi rajamise tõttu tema kinnistu hind langeb rohkem kui 1%, siis on selle kinnistu omanikul kaks võimalust: kas ühekordse maksena ta saab selle hinnavahe või tal on õigus ühe aasta jooksul nõuda – ühe aasta jooksul tuulepargi rajamisest –, et tuulepargi omanik ostaks rajamisele eelnenud täishinnaga tema kinnistu välja.
Kas me Eestis sellise lahenduseni lõpuks jõuame, ei oska öelda, aga see tunduks vähemalt minimaalne kompensatsioon, mida mõjualasse jäävate inimeste heaks saaks teha, sest see annaks reaalse võimaluse tuulepargi mõjualast ära kolida, juhul kui inimene tunneb, et ta ei saa seal hakkama, ja võrdväärne elamine kuhugi mujale soetada.
Siis võib-olla lühidalt Saarde tuulepargis tehtud mõõtmistest. Siin on üks kaart täpikestega: punased täpid on kolm tuulikute gruppi, kõige alumine neli, keskmine kolm, paremal ülal kaks tuulikut. Iseenesest väga kehvasti planeeritud park. Kõige rohkem häiringute all kannatavad need inimesed, kes elavad kas kahe grupi vahel või lausa selle kolme grupi kolmnurga sees. Probleem on ju selles, et on küll mingisugune põhituulesuund, kust tuul enamasti aasta jooksul puhub, aga on ka muid suundasid. Aga kui sa elad selle kolmnurga sees, siis pole vahet, kust poolt tuul puhub, mingit müra kuuled sa kogu aeg.
Siis, Saarde Terviseameti tehtud mõõtmiste puhul esimene probleem on see, et ei tehtud mingisuguseid kontrollmõõtmisi. See tähendab seda, et tuulikud pannakse seisma, mõõdetakse looduslikku mürakeskkonda, siis pannakse nad uuesti tööle ja siis on aru saada, kui palju see tuulepargi töö sinna juurde annab ja mis allikast konkreetne müra tuleb. Samuti ei suutnud Terviseamet mõõtmiste käigus tuvastada niinimetatud tuuliku signatuuri. Tuuliku signatuuriks nimetatakse seda sagedust, kui tihti tuulikulaba möödub tuulikutornist. Seal tekib nii-öelda impulssheli.
Järelikult mõõtmine ei olnud piisavalt kõrge resolutsiooniga. Uuring oli väga lühiajaline. Esimese 24-tunnise perioodi jooksul mõõdeti viiel elamukinnistul pluss kahes kontrollpunktis, samuti järgmised 24 tundi järgmised viis elamukinnistut pluss kaks kontrollpunkti. Aga noh, kuna ilma ei saa valida, siis esimesel mõõteperioodil oli mõõdukas tuul, kus nagu oli võimalik enam-vähem – mitte päris, aga enam-vähem – aimu saada, mis võib see mürafoon olla tuulepargi puhul, aga teine mõõtepäev muidugi ebaõnnestus, kuna tuult lihtsalt ei olnud.
Kõige probleemsemal kinnistul, Väike-Losu kinnistul, mis siin kaardi peal peaks jääma nr 39-st kaardile vaadates paremale, millegipärast mõõtmisi tehtud. Teadaolevalt on üks perekond sealt ära kolinud müra tõttu. Miks ei tehtud, ei oska öelda. Ja mis välja tuli, oli see, et tegelikult kahel kinnistul öised müratasemed ehk siis sotsiaalministri määrusega ette nähtud lubatud sihtväärtused öösel said ületatud.”