EKRE poliitik Urmas Reitelmann kommenteerib mõningaid peaminister Kristen Michali rumalaid seisukohti.
“KriMi aetud pläma juures on kõik sõnad tuttavad, mõtet pole ollagi. 30 aastat on reformigrupeering Eestit rüüstanud ja jälle praalib see jobu kuidas “tuleb ja on vaja”.
Seni ei ole vaja olnud. Kus on Eesti merevägi? Mõned paadid ainult. Kus on õhuvägi? Ainult paberil. Soomusvägi? Nalja teete või? Õhukaitse? Kus te seda näete? Mitte midagi ei ole, tühjus, null.
Kaitsetööstust tulnuks arendama hakata kasvõi lõhkeaine ja padrunite tootmiseks sõja esimesest päevast alates, hetkest, kui reformibande meie vähesed varud ära kinkis. Miks seda ei tehtud? Õige, meelde tuli! Uutes automaatides tohib kasutada ainult tootjatehases valmistatud moona.
Rahapesijate ning pedofiilide valitsuse kaitsetööstuse rajamise kava näeb ette üksnes ja ainult oma parasiitliku toiduahela ja selle kaudu otsustajate rikastumist. Miks peaks see erinema juhuelektrisse miljardite matmisest? Käekiri on täpipealt sama kriminaalne. Eesti kaitse-eelarve suurenemine on silmamoondus, kaitsevõime sellest ei kasva. Väljavalitud korruptandid saavad aga väga rikkaks, kui venelased aega annavad.
Samalaadset jama aetakse Euroopas. Britid on oma armee kärbete läbi olematuks muutnud. Keda nad kavatsevad Ukrainasse saata? Ainsad on täna Tapale paigutatud mehed. Keegi ei taha sellest rääkida, aga isegi väikese Eestisse paigutatud üksuse ülalpidamine toimub suurte pingutustega ja on nii erandlik, et regulaarselt tuuakse seda Briti lõvi imetegu uudistama mõni kuningliku perekonna liige.
Ainsad, keda tiblad oma rünnakuplaanides tõsiseltvõetavate vastastena arvestavad on poolakad ja soomlased. Kõik.
Euroopa sõjaline jõud on puhas huumor. Mürki võib võtta, et paremaks midagi ei muutu ka. Selleks puudub energia, tahe ja mis kõige olulisem, aeg. Venelastel on see kõik olemas, lisaks lõpmatu inimressurss ja ammendamatud maavarad.
Siinkohal meenub Leni Riefenstahli filmi pealkiri “Der Sieg des Glaubens”. Just seda me Euroopa miihalite juurest ei leia, küll aga kuuleme katkematu jadana umbisikulist vahtu, kuidas “tuleb ja peab”.”