16.11.2020
Urmas Reitelmann
Eelmisel nädalal märatses Riigikogus tsunami, valede tsunami. Nii palju kurjust ja valesid sedavõrd lühikese aja jooksul kui parlamendi saalis, ei kohta Eesti järjest süvenevas orwellikus ühiskonnas just sageli, kui peavoolumeedia, rahvusringhääling kaasa arvatud, välja arvata. Riigikogus välja öeldud valed toidavad nende ideoloogilist sõgedust.
Nädala eest väideti Riigikogus, et konservatiivid sekkuvad USA presidendivalimistesse. Tõesti? Nelja aasta eest väitsid demokraadid, et Venemaa sekkus USA presidendi valimistesse. Täna me teame, et see oli Clintoni fabritseeritud vandenõu ja totaalne vale.
Nädal tagasi teadsid Riigikogus kõik, et väited liitlassuhteid halvendavast retoorikast on lollus, kuid manasid näole võltsmureliku ilme. Nädal hiljem oleme saanud targemaks, paljud esmalt silma hakanud valimisvalskuste näited on saanud kinnitust, neid lisandub iga päevaga, samuti kohtuotsuseid, millega rikkumisi heastatakse. Mart ja Martin Helme ei öelnud midagi valesti, nad esitasid samu küsimusi, mida küsis ametis olev USA president Donald Trump, kafkalikus Eesti poliitilises süsteemis on küsimuste esitamine aga keelatud, esitada võib ohjeldamatult arvamusi ja väiteid, neid samas põhjendama ei pea. Mitte kunagi! Või meenub kellelegi mõni arukas faktidele või analüüsile rajatud põhjendus? Minule küll mitte.
Reformierakonna ja sotsialistide tunnustamata välispoliitilised geeniused väitsid, et USA ja Eesti liitlassuhted said kahjustatud. Milliste faktidele tuginedes? Milline sõna tõi kaasa millise tagajärje? Kui sügavad on liitlassuhetesse löödud haavad? Kas need on ravitavad ja kuidas? Kas neid üldse oli? Me ei selle valitsuse ajal kuulnud ega kuule ka tulevikus ainsatki fakti. Kas leidub mõni tõestatud fakt sellest, et neli ja pool aastat kestnud Trumpi katkematu vaenamine oleks meie liitlassuhteid rikkunud. Ainus mulle meenuv on tõik, et USA ei täitnud oma saadiku vakantsi Tallinnas pikki aastaid pärast seda, kui punane välisminister lükkas tagasi eesti soost eruadmiral Edward Masso agremaani.
Psühholoogias on väljend „hüsteeriline kaar“, millega nimetatakse põrandal visklevat ja hüsteeriliselt karjuvat last. Eesti mudaliigasse vajunud poliitilist kultuuri ehk kultuuritust iseloomustab seesama opositsiooni lakkamatu „hüsteeriline kaar“, segatuna piiritu orjameelsuse ja eneseväärikuse täieliku puudumisega, mis on kokkuvõttes ühed vastikud loomuomadused. Kas me soovime endale mõnda sellist sõpra? Ilmselt mitte. Ohtlikuks muutuvad need inimesed aga olukorras, kus lisanduvad enda kõrk targemaks pidamine ning paaniline hirm rahva arvamuse ees.
Hirm, et sodomiitlike abielude riiklik tunnustamine võib ebaõnnestuda, on teatud huvigrupid pannud paaniliselt ridu koondama. Omasooiharate ja neid poliitilise malakana ära kasutavate sissivõitlejate suust kostuvad mõtted rahva lõhestamisest. Küsigem siis uuesti, millele need tuginevad? Millistele uuringutele, statistikale, analüüsidele? Kes on need koostanud ja kus saab neid lugeda? Kas need väited põhinevad teadmistel või on need väited, mis põhinevad väidetel? Ainsad faktid, mida me täna teame on aga nn kooseluseaduse võikale pähe määrimisele järgnenud pahameel abielu tähenduse vägistamise üle.
Fakt on ka see, et hälbelist seksuaalsust ei ole võimalik käsu korras aktsepteeritavaks muuta ja viimased aastad, täis lõhestatust ühiskonnas, on selgesti osundanud vajadusele lõpuks ometi küsida, mida soovib kodanik.
Ühte fakti me teame siiski veel. Reformierakonna väide, et kooseluseadus ei ole sammuke omasooiharate abielu legaliseerimise teel, OLI VALE. Aga see on ainult üks vale nende valede lõpmatus reas. Valetav ja valesid uskuv rahvus, riik ja minugipärast kasvõi inimkond on lõpuks hädas mõistmisega, kelle vale on tõesem, kelle oma uskuda jäägitult või reservatsioonidega.
Alternatiiv on jääda ausaks. On lihtsam elada. Olukord rahvaküsitlusega on sarnane USA presidendivalimistega. Rahva ausal kombel antud ja loetud hääled otsustavad 6. jaanuaril, kellest saab USA president ning millist abielu tunnustab kevadisel referendumil Eesti kodanikkond, arvaku ja rääkigu peavoolumeedia mida iganes.
„It ain`t over till the fat lady sings!“, ütlevad ameeriklased. „See ei ole möödas, kuni paks proua ei ole laulnud!“
Urmas Reitelmann