03.06.2026
Urmas Reitelmann.
Eile autoga sõites sattusin kuulama mingit “Välistunni” nimelist ERRi üllitist. Külalisi oli kaks: Herem ja kindral Väli, kõige kõrgemal ametipostil NATO-s teeninud Eesti ohvitser.
Räägiti NATO-st ilma ameeriklaste traditsioonilise toetuseta ja Eesti olukorrast uues julgeolekusituatsioonis. Jutus kõlasid lugematud “peaks, tuleks, oleks vaja” jne. Kogu mõttevahetuse sisu kokkuvõte inimesele, kes sellest aru sai, oli masendav tõdemus, millest mina olen ammuilma rääkinud ja Mart Helme plaan-B hoiatas: NATO ongi USA.
Ilma amide satelliitluure ja tulejuhtimisvõimeteta ei ole absoluutselt mitte mingit kasu hirmsa raha eest soetatud HIMARS-idest isegi juhul, kui neile oleks laskemoona. Sama häda on üldjoontes kõikide teiste ülikallite relvasüsteemidega. Kui sa ei tea vastase asukohta, võid rahumeeli ka kohe alla anda. Mingist Heremi plaanist venelaste hävitamisest nende territooriumil ei räägi täna enam keegi. Ja muid plaane meil ei olegi.
Küll aga heidutab iga vastast rahva relvastatud vastupanu. Siin tuleb otsekohe õppust võtta Iisraeli kogemustest ja muuta relvaseadust ning relvastada kõik vabatahtlikud eestlased automaarelvadega, korraldada nende inimeste väljaõpe kiirkorras, lubada tsiviilkäibes olevaid relvi ja moona ilma ülearuste põhjenduste ja piiranguteta relvi juba omavatel inimestel juurde soetada.
Kriitilises olukorras ei tohi kuulata mingeid sise- ja/või kaitseministeeriumi ametnikuhingi, kes leiutavad 1000 põhjust, miks üht või teist asja teha ei saa. On vaja poliitilist tahet ja eestlased tuleb relvastada otsekohe. Vaenlane, olgu välis-või sisemaine, peab teadma, et igast metsatukast ja aknast võib tina saada.
Juudid tegid selle ära ja üliedukalt, meie olukord selles maanurgas ei erine oluliselt nende omast. Relvastatud rahvus, mitte väike kaitsevägi, on kõige tõhusam preventiivne mõjutusvahend ja juhul, kui asjad käest kisuvad, võimalus oma hing vähemalt võimalikult kallilt ohverdada.”
Urmas Reitelmann
Urmas Reitelmanni ettepanekuid toetab üks BNS-i uudis.
Põhimõtte Koda avaldas raporti „Relvapoliitika laiapõhjalise riigikaitse alusena”, mis käsitleb Eesti tsiviilrelvapoliitikat laiapõhjalise riigikaitse vaates ning leiab, et muutunud julgeolekuolukorras ei piisa relvapoliitika käsitlemisest üksnes sisejulgeoleku küsimusena.
Raporti keskne väide on, et Eesti relvapoliitika peab toetama ühiskonna kaitsevõimekust ja kaitsetahet. Autorite hinnangul sünnib kaitsetahe eelkõige oskustest, kogemusest ja enesekindlusest. Seetõttu peab riik raporti järgi pöörama rohkem tähelepanu sellele, et rohkem inimesi puutuks rahuajal kokku relva ohutu käsitsemise, laskmise, ajateenistuse, Kaitseliidu, jahinduse ja riigikaitseõppega.
Raport tõstab esile, et Eesti tänane relvapoliitika on kujunenud liiga kitsalt sisejulgeoleku loogikas. Samal ajal on Eesti julgeolekuoht eelkõige väline ja seotud Venemaaga. Sellest lähtuvalt soovitab raport käsitleda relvaoskust, kontrollitud relvaomandit ja vastutustundlikku relvakultuuri osana laiapõhjalisest riigikaitsest.
„See raport aitab tuua relvapoliitika arutelu välja emotsioonidest. Küsimus ei ole ainult relvades, vaid selles, kas Eesti käsitleb oma kodanikku julgeolekus passiivse kaitsealuse või panustava osalisena,“ ütles Põhimõtte Koja asutaja Ott Lumi.
Raportis tehakse rida konkreetseid ettepanekuid. Nende seas on Kaitseliidu kaasavama tegevusmudeli arendamine, lasketiirude ja laskepaikade rajamise lihtsustamine, riigikaitseõpetuse tugevdamine koolides ning relvaseaduse ja selle rakendamispraktika muutmine riskipõhisemaks ja proportsionaalsemaks. Autorid rõhutavad, et eesmärk ei ole relvade kontrollimatu levik, vaid usaldusväärsete, koolitatud ja kontrollitud relvaomanike ringi laiendamine.
Raport kasutab ka rahvusvahelisi võrdlusi, eeskätt Soomega, kus relvatraditsioon, relvaoskus ja kaitsetahe on ühiskonnas tugevamalt juurdunud. Autorite hinnangul näitavad need võrdlused, et relvade arv üksi ei määra ühiskonna ohtlikkust; määrav on relvakultuur, väljaõpe, kontroll ja laiem sotsiaalne kontekst.