02.03.2024
Täna meenus taas Tucker Carlsoni suurepärane usutlus puutiniga, kes lasi psühhopaadil rahulikult heietada. Kõikvõimalikud kriitikud ohkisid kooris, et küsimused ei olnud piisava teravusega, küll ei vaielnud Carlson ägedalt vastu ega lükanud puutini väiteid ümber. Hea ajakirjanik valmistab usutlused põhjalikult ette ega asu isiklikule ristiretkele küsitletava vastu.
Carlson, vaieldamatult hea ajakirjanikuna, on jälginud “koni” sõnavõtte aastatid ja teab, et mehike on lihtne nagu leenin. Teiste sõnadega räägibki puutin nimelt seda, mida mõtleb ja on seda teinud alati. Mandunud lääne poliitikud ja propagandistlik meedia ei ole tüübi juttu lihtsalt kunagi uskunud.
Puutin teatas pidulikult, et peab 20.sajandi suurimaks kaotuseks venemaale nõukogude liidu lagunemist. Ta ei ole kunagi teinud saladust ka sellest, et tegutseb impeeriumi taastamise nimel. Kõigile peaks selge olema, et Valgevene ja Ukrainata, eriti Ukrainata, ei ole impeerium võimalik. Selles kontekstis ei ole täna Ukrainas toimuv üllatus, vaid seaduspärane ja etteennustatav aktsioon, eriti kontekstis, kus sõgedate demokraatide juhitud USA teatab pidulikult, et Ukrainat oodatakse NATO-sse, mille peale kinnitasid moskoviidid veelkord: see on venele absoluutselt vastuvõetamatu.
Hoiatus ei jõudnud ikka kohale. Maailma vene “eksperdid”, analüütikud, luurajad ja militaristid keeldusid uskumast orkide lihtlausetega välja öeldud ähvardusi, “kui sünnib see, vastame niimoodi”. Kas nad pidasid seda tühipaljaks ähvarduseks, praalimiseks või millekski muuks, ei oma täna enam vähimatki tähtsust. Tähtis on läänel lõpuks peeglisse vaadata ja ennekõike lõpuks välja magada. Seda ei näi aga sündivat. Äratuse hetk pidanuks õigupoolest olema puutini kõne Müncheni julgeolekukonverentsi järel.
Mordorile seatud sanktsioonid on huumor kuubis. Euroopa ja USA on vägevale propagandale vaatamata hoolega vältinud meetmeid, mis venemaad tõsiselt kahjustaksid. Mulle meenub lapsepõlvest Bidstrupi karikatuur, mis kujutab lõngakera hoidvat memme, kes ütleb kahte mõõka hoidvale rüütlivarustuses mehele: “Kui sa mõõkade täristamist ei lõpeta, tõmban sulle sanktsioonilõngaga vastu sääri!”.
Tänases olukorras on eriti silmakirjalik USA käitumine. Ameeriklased keelasid Zelenskil Mordoriga 2022. aastal läbi rääkida, kinnitades samal ajal USA reservatsioonideta toetuse jätkumist. Täna on demokraatlikule parteile Ukrainast palju tähtsam eesmärk piiri Mehhikoga lahti hoida ja igapäevaselt riiki lubada umbes 10 000 sissetungijat, kellest loodetakse tulevasi toetajaid kasvatada. Samal ajal rinne Ukrainas vangub ja inimesed surevad.
Kes demokraatide juhitud Ameerikat usub, saab alati petta. Mis aga puutub USA liitlaste saatust erinevates konfliktides, tasub meenutada, kuidas käis nende käsi Vietnamis ja Afganistanis.
Eesti uudised kõnelevad endiselt arulagedast praalimisest ja sõgedast Ukraina-retoorikast. Valitsuse stratcom näib üritavat siseriiklikult jätta pettekujutelma nagu oleks Eestil õhu-, mere- ja soomusväge ning 4 hambuni relvis diviisi. Mordorit see mõistagi ei heiduta, küllap nad teavad hästi, et kergrelvastusega jalavägi ei kujuta endast tõsist vastast. Peaministri eeskujul kõvatavad kaasa kari riigiametnikke ja teatrikriitik Oidsalu. Taaskord on paslik meenutada USA president Theodore Roosevelti mõtet “speak softly and carry a big stick“. Eesti orjameelsed poliitklounid aga lähtuvad mõistusevastasest praktikast “speak loudly and carry a little stick, or no stick at all.”
Kahest ebapädevast kindralist õnnestus Eestil vabaneda, kes aga kõrvaldaks võimult sõjahüsteerikud, kes esimese ohumärgi ilmudes põgenevad välismaale “kontinuiteeti” jätkama?
Urmas Reitelmann
MEEDIAVALVUR: Ettevaatust! Soovolinike salabrigaad tegutseb!