31.07.2023
Urmas Reitelmann
EKRE poliitik Urmas Reitelmann kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kui hulluks on eesti inimeste orjameelsus lasknud riigis olukorral muutuda ja kui hall seltskond seda maad tegelikult valitseb.
“Läinud aasta septembris vestlesin ENPA migratsioonikomitee lõunasöögil kahe Poola Seimi opositsiooni kuuluva parlamendisaadikuga. Jutt läks mõistagi sõjale ning sellega kaasnevale Euroopas. Poolakad uurisid Eesti inflatsiooni kohta, mis oli augustis kusagil 26% kandis. Üks neist oleks mereahvenat neelates peaaegu ära lämbunud ja kui köhahoog üle ja silmad pühitud, küsis mees, kas meil valitsus on ikka vana ja miks rahvas juba tänavatelt sillutist üles ei võta.
Ja kui nad kuulsid veel Eestis kasutusel olevast e-hääletusest, jäid mehed täiesti tummaks. Üks kohmas mõistmatult selle peale, et see ei ole ju turvaline ja teine, et Šveitsis prooviti, aga edutult, ei osanud nad väikese vabadustarmastava laulurahva esindajat solvamata rohkem midagi lisada ja me keskendusime edaspidi veinile.
See seik meenus mulle lugedes uudiste pealkirju Eesti riigireitingu langetamisest ja majanduse jätkuvast kokkuvarisemisest. Vahepeal on punaste juhitud Eesti ületanud kõiki hukatuslikke rekordeid, millistest iga eraldi võetuna kutsuks normaalses riigis esile valitsuse tagasiastumise ja peaministri loobumise partei esimehe kohast. Eestis loomulikult mitte.
Eestlane on nii kuradi tuim orjaverega elukas, et ägab omaette ja töötab end pigem surnuks enne kui ärkab. Eestlane ei julge isegi end ise pukki sättinud “eliidilt” küsida, kuidas siis nii juhtus ja mida on valitsus ette võtmas, et täielikku katastroofi vältida. Aga ei küsi ja punased ei tule vabatahtlikult seletama, et meil ei ole juhtunu põhjustest õrna aimugi, ei tunne majanduse elementaarsemaidki reegleid, veel vähem suudame olukorda analüüsida või muuta. Ja loomulikult ei hakka valitsuse “juht” tunnistama, et peaministri amet oli tema keskealise naise elus esimene positsioon, kus tal tuli tegemist teha tegeliku juhtimisega.
Kui vaadata Eestit “juhtivat” veidrat seltskonda, karjub näkku paremal juhul hale keskpärasus ja see on veel väga viisakas hinnang. Tõtt-öelda ei kujuta ette Võrklaeva taolist rahaministrit üheski valitsuse või Tsahknat, Laanetit või keda igans sellest kooslusest, osalemas mõne Euroopa riigi poliitikas ülepea, mõningate kvaliteedimööndustega ehk kusagil Aafrikas, ehkki sealsetel tegelastel kaunistavad sageli kabinette maailma tippülikoolide diplomid.
Reformipartei on ühe kavala liigutuse siiski teinud, luues kliimaministeeriumi ja pannud seda juhtima ilmselt ainsa inimese Michali parteis, kes millelegi pihta saab. Ajend on mõistagi läbinähtav, suunata rohehulluses liigutatavad hiigelsummad partei toiduahelasse ja erakonna omanike taskuid täitma.
Asjad on riigi ja rahvusega sealmaal, et enam ei aita Lennarti lohutusest sitast olukorrast, mis on siiski tuleviku väetiseks. Asjad on sealmaal, et kui vili koristatud ja kartul salves, tuleb Stenbockis suuremad talgud ja rehepeks korraldada.”