Lugedes Euroopa ja Eesti liberaalses peavoolumeedias lahti läinud seakisa Trumpi öeldu teemadel ja kõikvõimalikke sonimisi reetmisest, trumpässade loovutamisest ja muust, tekib tahtmatult küsimus: kui kõik “eksperdid” ja poliitikud on nii lõpmata targad ja Euroopa sõjaline võimsus sedavõrd enneolematu, siis miks me oleme oodanud kolm aastat ja ise Venemaad käpuli ei surunud. Miks oli tarvis oodata, et USA-l oleks uuesti president?
Selge on, et Euroopa juhtidel ei ole läbirääkimistel suuremat sõnaõigust. Hala ja kiun a la Scholtz, Kallas, Lastefotograaf või pooletoobine Terras, kes ikka pasundab Venemaa majanduse kohesest kokkukukkumisest, on mõistetav, ent täiesti kasutu. Nad võivad end teineteise õla najal tühjaks nuuksuda, asjade vääramatut kulgu see ei muuda.
Ukraina on ilma Donbassist ja Krimmist. Siin ei ole midagi vaielda ja venelastega ei tasu seda teemat jutuks võtta. NATO-sse Ukrainal asja ei ole, tegelikult kutsusid nad end sinna ise. Keegi neid ei oodanud ning selgrootu mõmisemise, et “küll te lõpuks saate ja ootame-vaatame”, maksid kergeusklikud ukrainlased kinni verega.
Meenutagem nüüd Poola farmerite reaktsiooni, kui dumpinghindadega Ukraina põllutooteid taheti vedada Euroopasse. Maruvihased poolakad sulgesid piirid. Milline saab olema Euroopa maaharijate regeering, kui nende riikide liidrid hakkavad ajama sama poliitikat? Niigi teraval põllumajandusturul ei oota keegi uut, eriti nii suurt konkurenti ning teda võetakse vastu raevuga. Kas valitsused riskivad kukkumisega? Ei usu. Loosungeid võib küll õhku paisata, kuid reaalselt ei oota EU-s Ukrainat mitte keegi.
Kõige olulisem ja oodatud-kardetud uudis täna hommikul oli aga asepresident Vance`i ustluses WSJ-le kõlanud mõtted Euroopa teemadel. Liberaalsete režiimide vaen rahvuslike ja konservatiivsete jõudude vastu peab lõppema ja rahvaste tahet tuleb edaspidi arvestada nii valimistulemusi kui ka immigratsiooni silmas pidades. Hoiatus oli kõnekas eriti kohe toimuvaid Saksamaa valimisi silmas pidades.
“Sanitaarkoridor” AfD suunal ei ole USA hinnangul aktsepteeritav, sama kehtib teiste Euroopa riikide kohta. Rahva valikuid valimistel tuleb edaspidi arvestada. Rahvuslikud erakonnad peavad edaspidi saama võimaluse poliitikas kaasa rääkida.
Mis meil Eestis muutuma hakkab? Uued tuuled võtavad kõhu lahti nii Stenbocki majas, poliitilises politseis kui ka prokuratuuris. Poliitilised riigipöörded ei tule Eestis enam kõne alla. Põhiseaduse vastane, läbipaistmatu, kontrollimatu ja manipuleeritav e-valimine saab kiiresti minevikuks ja Eesti inimeste tahe pääseb uuesti maksma.
Mida kiiremini marodeeriv vasakvalitsus seda taipab, seda valutum saab neil olema.
Urmas Reitelmann