Sõjaajaloolane Hannes Walter ütles mulle ühes usutluses mõtlemapaneva lause: sõdurid ei algata sõdu, sõduris langevad sõjas.
Lugedes amatöörpeaministri ajuvaba patramist, meenub Walteri lause eriti tähendusrikkana.
Eesti ei ole valmis saatma oma sõdureid kindlasse surma, seda teeb tänane pooletoobine valitsus ja need on täiesti erinevad asjad. Eesti hoiab oma inimesi, liberaalne klikk kihutab meid aga raketikiirusel hukatusse.
Euroopa üks sõjaliselt tugevamaid riike Soome ei näe võimalust oma kaitseväelasi odava populismi laineharjal hukatusse saata, kahe armetu kergjalaväe brigaadiga Eesti siin probleeme ei näe.
Puutin on selge sõnaga välja öelnud, et ühtegi NATO üksust nad Ukrainas näha ei taha ja kui sellised sinna viiakse, käsitletakse neid vaenlastena. Siin võib vabalt peidus olla ka Michali praalimise tagamõte – kõvatan ja ülbitsen teadmisega, et meie mehi sinna nagunii ei saadeta.
Riikliku laiamise ja mölisemisega me oma julgeolekut ei kindlusta, üksi, nagu me siin Mordori külje all elame.
Lämisemise asemel tasuks Michalil läbi lugeda KVJ kõne 24. veebruaril, kus Merilo ei maininud sõnagagi NATO-t ega liitlasi ja teha sellest oma järeldused, kui ta selleks üldse võimeline on.
Selliste inimeste koht on kinnises palatis, mitte Stenbockis.
Urmas Reitelmann