23.07.2018
Massiimmigratsioon Euroopasse Aafrikast on hetkel sajaprotsendiliselt negatiivne nähtus.
Möödunud nädalal selgus, et ülemaailmsest rändeleppest jäävad kõrvale kaks riiki: Ungari ja USA. Nende otsus on pannud kihama teiste riikide poliitikamaastiku.
Ameerika Ühendriigid keeldusid detsembris allkirjastatavast leppest põhjendusel, et ei soovi kellelegi delegeerida õigust otsustada oma immigratsioonipoliitika üle ja Ungari kannustas loobuma kartust, et sel moel hakatakse migrante riikidele lihtsalt peale suruma.
Nüüd on ka Saksamaal saanud arutelu objektiks fakt, et Merkeli valitsus on nn Rabati otsuste kaudu heaks kiitnud terve rea ümberasustamisprogramme, ilma et seda oleks arutatud Bundestagis või meedias. Tänavu 2. mail toimus Marokos Marrakeshis ka “Euroopa ja Aafrika dialoog rände ja arengu võtmes”. Kohtumisel osalesid 28 Aafrika ja 27 Euroopa riigi ministrid, Saksamaad esindas välisminister Heiko Maas. Lisaks olid kohal ka ÜRO ja paljude tema allorganisatsioonide esindajad.
Kohtumise motoks oli: “Rände võimaldamine säästvaks arenguks”. Kohtumine lõppes Marrakeshi programmi aastateks 2018-2020 heakskiitmise ja allkirjastamisega, mis sisaldab poliitilist deklaratsiooni ning sihipärast ja operatiivset tegevuskava selle rakendamiseks.
Kõik osalevad Euroopa riikide esindajad allkirjastasid programmi, sealhulgas Saksamaa. Ungari oli ainus EL-i riik, kes keeldus allkirjastamisest. Mõlemal migratsiooniprogrammidena esitatud programmil on nii Euroopale kui ka ülejäänud maailmale kaugeleulatuvad tagajärjed.
Mis on neis programmides erilist? Milline mõju on neil Saksamaale, Euroopale ja Aafrikale? Ja miks on neist nii vähe teada?
Rabati protsessi programm, nagu ka ÜRO ülemaailmne rändepakt (GCM) on omavahel üksteisega seotud ja need rõhutavad, et ränne olevat positiivne nähtus, mis aitab kaasa majanduslikule arengule, ning iga programmis osaleja peab seda kohusetundlikult punktide kaupa täitma. Eesmärgiks olevat kõrvaldada vaesus, ebaõiglus, rassism ja Kolmanda maailma diskrimineerimine ning samas anda vananeva elanikkonnaga tööstusriikidele tööjõudu, lisaks on ära märgitud võitlust inimkaubanduse vastu.
Kogu programmistik on esitatud justkui ainsa ja parima võimaluse ja väljakutsena, lisaks väidavad programmide loojad, et nende kaudu kontrollitaks rännet nii, et see avaldaks positiivset mõju mõlemale poolele – sisserändajate ja nende päritoluriigi ning sihtriigi jaoks. Siiski nähakse ette survet neile riikidele, kes sellega kaasa ei lähe.
Asjasse süvenemisel aga on näha, et migratsiooniprogrammid näevad ette inimeste ulatuslikku pikaajalist ümberpaigutamist Euroopasse. Kuigi seda varjatakse inimõiguste austamise ja vaesuse kaotamisega, on tegu rände jätkamise programmidega Kolmandast maailmast Euroopasse. Migratsiooniprogrammid on tegelikult pikaajalised ümberasustamisprogrammid, mis on osa vana maailmakorra kaugeleulatuvast muutmisest.
Euroopas toimuva massilise sisserände viimased kolm aastat on näidanud, et need avaldavad negatiivset mõju suurele hulgale inimestele, kellel on erinevad uskumuste ja väärtuste süsteemid. Paljudel sisserändajatel on moslemitaust, mis on eriti raskendav asjaolu, sest see on üldjuhul suunatud islami mõju suurendamisele, mitte integreerumisele. Paljud sisserändajad on terroristliku või kuritegeliku taustaga ning harimata ja see on riikidele suur koorem, andmata sisserändest vähimatki kasu. Ometigi pakuvad paljud riigid migrantidele väga mugavat sotsiaaltoetuste võrku.
Saksamaal on sisserände negatiivsed tagajärjed väga selged, seda nii kuritegevuse ja sisserände rahastamiskulude kasvu kaudu kui ka moslemi usundiga inimeste ebaõnnestunud integreerimisel ühiskonda. Prantsusmaa, Rootsi, Belgia ja Inglismaa võitlevad samuti massilise sisserände tagajärgedega.
Ränne võib sisseränderiigile ja sisserändajale mõnes osas küll positiivne olla, kuid sellega ei saa lahendada sisserändajate lähteriigi põhiprobleeme. Lisaks ei peaks sisserännet mingil juhul tsentraalselt kontrollima. Iga riik saab ise kõige paremini hinnata, mis on oma riigi jaoks kasulik, mida ta vajab, millega ta saab hakkama ja kuidas see võib aidata nõrgematel riikidel kahepoolsetes partnerlustest kasu saada. Iga riik peaks olema otsustes vaba.
Seevastu mõlemad ümberasustamisprogrammid tekitavad väljarände sihtriikides sotsiaalseid pingeid ning suurendavad päritoluriikide sõltuvust poliitilistest ja majanduslikest organisatsioonidest ja tööstusriikidest. Põhieesmärk ei tohiks olla rände edendamine ja laiendamine, vaid väljarände peamiste põhjuste lahendamine. Lõppude lõpuks avaldab massiline väljaränne pikaajalises perspektiivis päritoluriikidele negatiivset mõju. Mis juhtuks, kui Kolmanda Maailma riigid ei oleks enam majanduslikult ebasoodsas olukorras? Siis vajaksid nad ise oma väljarändajaid!
Immigratsioonivastase erakonna AfD parlamendiliige ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liige Martin Hebner näeb Marrakeshi programmi ja GCM-i raames ohtu sotsiaalsete konfliktide ulatuslikuks intensiivistamiseks Saksamaal. Ta leiab, et ümberasustamisprogrammide kriitiline kaalumine Bundestagis ja programmide avalik käsitlemine on hädavajalikud.
Lisaks sellele ei tohi Saksamaa lahendada osalemist neis programmides Bundestagis hääletamata. Üldiselt tundub, et ühtegi sihtgruppi ümberasustamisprogrammidega tegelemisse kaasata ei taheta. See tundub Hebnerile rohkem kui üllatav, sest programmid puudutavad riigi olulisi probleeme ja ohustavad Saksamaa riiklikku suveräänsust.
Suurimaks probleemiks ongi praegu oht, et Euroopa tahetakse pähe määrida 300 miljonit aafriklast. Ja muide — ka Eestis pole neist programmidest riiklikul tasemel sõnakestki räägitud!
Allikas: Epoch Times