10.12.2020
Vaktsineerimine LAV-is.
Rahvuslusest kujundatakse üha suuremat deemonit ja seda teeb ka ÜRO peasekretär António Guterres, kes hoiatas kolmapäeval, et niinimetatud vaktsiinirahvuslus on täies hoos ja vaesed inimesed üle maailma vaatavad pealt, kuidas rikkad riigid valmistuvad kaitsepookimiseks, ja mõistatavad, millal jõuab vaktsiin ka nendeni.
Guterres kordas oma üleskutset, et vaktsiine käsitletaks kui ülemaailmset üldist hüve, mis oleksid kättesaadavad kõigile, sealhulgas ka Aafrikale. Ta ärgitas eraldama järgmisel kahel kuul 4,2 miljardit dollarit Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) COVAX-i programmile, millega tahetakse tuua vaktsiinid ka maailma kõige vaesemate inimesteni.
Guterrese sõnul on Aafrika 54 riiki teatanud 2,2 miljonist koroonaviiruse juhust ja 53 000 viirusest tingitud surmast. Haiguste kontrolli ja ennetamise Aafrika keskuse direktor John Nkengasong ütles novembris, et koroonavaktsiinid ei pruugi mandrile jõuda enne järgmise aasta teist kvartalit.
ÜRO peasekretär väljendas lootust, et need jõuvad kohale kiiremini, kuid praegu nähakse, et riigid keskenduvad vaktsiinide tagamisele enda rahvastikule. “On tõsi, et me näeme täiel hool liikuvat vaktsiinirahvuslust,” ütles ta. “Kui Aafrikat piisavalt ei toetata, ei suuda me pandeemiaga võidelda.”
Taas on tegu ühe liberaalse lollusega, mis ei arvesta reaalsust – ilmselgelt keskendub enamik riike kõigepealt oma inimeste päästmisele ja alles siis ulatab abikäe teistele. Oleks mõeldamatu, kui teatud riikides sureks inimesed massiliselt, valitsus aga aitaks tuhandete kilomeetrite taga asuvaid maid. Seda enam, et pandeemia laastab arenenud maid täpselt sama hullusti nagu vaeseid ja ka neis ammenduvad ravivõimsused kiiresti.
Kahtlemata on vaja aidata nii Aafrikat kui teisi vaeseid piirkondi, kuid see ei tohi olla vasakliberaalse kampaaniaga kaasajooksmine, kus kõigepealt nõutakse väidetavate kaugete hädaliste abistamist. Seda põhimõtet on juba näha rändeprotsessides, kus ÜRO nõuab arenenud riikidelt oma inimeste suhtelise jõukuse arvelt migrantide kohustuslikku ja vastuvaidlematut abistamist.
Pikemas perspektiivis viivad sellised kampaaniad tagasilöökideni, kui kaugete võõraste aitamise nimel lastakse oma ühiskond allapoole libiseda – varem või hiljem pöördub see vihaks “õnnetute” vastu.
Kui ÜRO räägib “vaktsiinirahvuslusest”, siis võib nende ideoloogilisele algatusele julgelt vee peale lasta. Sest kindlasti läheb isegi COVAX-programmi rahadest suur osa ÜRO tohutu bürokraatliku aparaadi elushoidmise peale ning ülejäänu kaob kusagile pidevalt sõdiva Aafrika “musta auku”.
Aafrika puhul tasub meeles pidada ka suurt vastuseisu vaktsineerimisele, mis on tingitud kohalikest uskumustest ja seetõttu ei pruugi Aafrika abistamine erilist efekti anda.