Euroopa seisab Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni juhtimisel silmitsi enneolematu kriisiga. Too seisab poliitika keskmes, mis halvab majandust, õõnestab riikide suveräänsust ja kujundab ümber mandri rahvastikku. See artikkel süveneb Euroopa tänapäeva poliitilise maastiku karmi reaalsusesse, demokraatia nõrgenemisse ning pakilisse vajadusesse vastutuse ja taaselustamise järele.
Euroopa kriis Ursula von der Leyeni ajal: türannia, silmakirjalikkus ja demokraatia surm
Ursula von der Leyen on olnud Euroopa ajaloo ühe hävitavaima poliitika arhitekt. Ta algatas rohelise kokkuleppe, mis on Euroopa majandust tõsiselt halvanud. Ta edendas rändepakti – mida sageli ekslikult nimetatakse remigratsiooniks –, mis hõlbustas põlisrahvaste asendamist kogu Euroopas. Hiljuti käivitas ta programmi „Re-Arm Europe“, mis on vapustav 800 miljardi euro suurune kaitsefond, mille peamine eesmärk on toetada Ukrainat – riiki, mis ei ole ega peakski kunagi olema Euroopa Liidu osa.
Samuti on murettekitav läbipaistvuslõhe. Arvatakse, et von der Leyen ja eurokraadid jälgivad kodanike privaatset suhtlust, samal ajal kui nende endi tehingud – näiteks salajane 35 miljardi euro suurune Pfizeri vaktsiinileping – jäävad avalikkuse kontrolli eest varjatuks. See jultunud topeltstandard paljastab režiimi, mis peab end seadusest kõrgemal ja vastutusest väljaspool olevaks.
Kuid repressioonidega ei seisa silmitsi ainult poliitikud ja aktivistid. Tavakodanikke, kes julgevad režiimi vastu sõna võtta, rünnatakse üha enam, arreteeritakse, süüdistatakse ja isegi vangistatakse. Keir Starmer, keda hüütakse „kahetasandiliseks Keiriks“, on selle silmakirjalikkuse näide Ühendkuningriigis, mõistes hukka äärmusparempoolse vägivalla ja muutes riigi üheks Euroopa kõige vähem vabaks, pakkudes isegi välja karistusjuhised, mis karistaksid valgeid mehi karmimalt kui naisi ja vähemusi – see on apartheidi vorm mis tahes definitsiooni järgi.
Demokraatia surm ja vabaduse illusioon
Olgem karmi tõega silmitsi: demokraatia Euroopas on surnud. Jääkülmalt surnud. Ometi hoitakse demokraatia illusiooni hoolikalt alal. Meid valitsevad juhid, kes väidavad end olevat demokraatlikult legitiimsed, sundides samal ajal kodanikke oma šariaadiga kaasa mängima. See tänapäevane türannia on vaieldamatult hullem kui ajalooõpikutes kirjeldatud rõhuvad režiimid.
Saksa DV-s teadsid inimesed, et valitsus luurab nende järele. NSV Liidus tähendas teisitimõtlemine Gulagi. Mao Zedongi Hiinas reageeriti opositsioonile jõhkra vägivallaga. Tänapäeval on teisitimõtlemine sama ohtlik, kuid varjatud demokraatia ja „progressi” loori taha.
Režiim manipuleerib tõega, kuulutades sõja Venemaaga rahu saavutamiseks vajalikuks, keelustades parempoolsed parteid demokraatia kaitsmiseks ja tsenseerides „desinformatsiooni“ sõnavabaduse tagamiseks. See orwellilik ümberpööratud arusaam – sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud – on reaalsus, millega me täna silmitsi seisame.
Suur asendus: reaalsus, mitte teooria
Eelmisel aastal Budapestis pidasin kõne, milles paljastasin Suure Asendamise – mitte vandenõuteooriana, vaid reaalsusena. Valged eurooplased on oma kodumaadel kiiresti vähemusteks muutumas. Vaatamata sellise vastuolulise teema käsitlemisega kaasnevatele riskidele oli valdav vastukaja selge: inimesed on meeleheitlikult valmis võitlusesse astuma.
Pärast kõne postitamist sotsiaalmeedia platvormile X kogus see 24 tunni jooksul kiiresti 30 miljonit vaatamist. Sellegipoolest reageeris eliit karmilt. Video eemaldati YouTube’ist, peavoolumeedia algatas laimukampaania ja Reuters nimetas kõnet desinformatsiooniks. Kuid pärast aastaid kestnud võitlust ei häiri mind sellised rünnakud enam.
Aasta hiljem: ipoliitilised muutused
Hea uudis on see, et Donald J. Trump võitis USA presidendivalimised, naastes juhina, kes täidab oma lubadusi. Vaid mõne kuuga algatas ta massisaatmised, keelas laste soovahetusprotseduurid ning viis USA WHO-st ja Pariisi kokkuleppest välja. Ameerika on teel kultuurilise taassünni, korra ja majandusliku õitsengu poole.
Kuid halb uudis on karm: Euroopa liigub täieliku hävingu poole.
Euroopa eskaleeruv kriis ja poliitilised blokaadid
Eelmise aasta kõnes kirjeldasin tüüpilist nädalat Euroopas, mis on täis migrantide igapäevaseid vägistamisi, pussitamisi ja terrorirünnakuid. Sellest ajast alates on olukord halvenenud. Paljud eksperdid hoiatavad eelseisva kodusõja eest, kuid tegelikkus on veelgi süngem: võitleb ainult üks pool – ja see ei ole põliselanikkond.
Vaatamata tugevale valijatoetusele parempoolsetele parteidele – näiteks Geert Wildersi parteile Hollandis, mis sai 2023. aastal 25% häältest – on ametlikud muutuste kanalid endiselt blokeeritud. Wildersi surve piiride sulgemiseks on teravas vastuolus valitsuse väitega, et neil on läbi aegade karmim immigratsioonipoliitika, kuid ometi sisenes ainuüksi eelmisel aastal riiki 130 000 immigranti.
See muster kordub kogu Euroopas. Isegi kui parempoolsed parteid võidavad märkimisväärse hulga hääli, siis koalitsioonid kas jätavad nad kõrvale, kuna nad on „liiga äärmuslikud“, lahjendavad nende poliitikat või nurjab õigussüsteem nende pingutusi, viidates Euroopa õigusele ja inimõiguste rikkumistele.
Õiguslik rõhumine ja sotsiaalne kontroll
Õigussüsteem on üha enam suunatud režiimile vastu seisvatele isikutele – mitte ainult poliitikutele või aktivistidele, vaid ka tavakodanikele. Kaks nädalat tagasi Milanos toimunud remigratsioonitippkohtumisel keelati noortel Saksa aktivistidel valitsuse maine kaitsmiseks Saksamaalt lahkuda. Need, kes keeldu trotsisid ja kohtumisel osalesid, peeti pärast naasmist kinni, mis on räige põhiseaduslike õiguste rikkumine.
Apple teatas mulle hiljuti isiklikult, et mu telefoni ründab palgasõdurite nuhkvara – ülimalt keerukas valitsuse tasemel tehnoloogia, mida kasutatakse terrorismivastases võitluses. See nuhkvara suudab reaalajas aktiveerida minu kaamera ja mikrofoni ning pääseda ligi igale minu seadmes olevale failile. See on reaalsus iga seaduskuuleka kodaniku jaoks, kes julgeb tänapäeva Euroopas teisitimõtlemist väljendada.
Ursula von der Leyen: nende kõigi halvim juht
Selle režiimi keskmes on Ursula von der Leyen. Keegi pole tema poolt kunagi hääletanud, kuid tal on tohutu võim ja ta viib ellu Euroopa ajaloo ühtesid hävitavamaid poliitikaid. Alates majandust halvavast rohelisest kokkuleppest kuni põliselanikkonda asendava rändepakti ja Euroopa taasrelvastamise programmini , mis suunab 800 miljardit eurot peamiselt Ukrainale – riigile, mis ei tohiks kunagi ELiga liituda –, on tema tegevuskava katastroofiline.
Ta käitub nagu puutumatu, varjates oma suhtlust Pfizeri tegevjuhi Albert Bourlaga 35 miljardi euro suuruse vaktsiinitehingu kohta. Kuid täna tuletame talle meelde, et ta ei ole seadusest kõrgemal.
Proua von der Leyen, kas te teate kannatusi, mida teie poliitika on põhjustanud? Surmajuhtumeid, mis on seotud vaktsiinidega, mida te suletud uste taga surusite? Emasid, kes leinavad lapsi, keda on kahjustanud sisselubatud immigrandid? Teie kommunistliku tegevuskava poolt hävitatud põllumehi? Peresid, kes ei saa oma lapsi toita, samal ajal kui teie omad naudivad eliidi privileege?
Mina mõtlen nendele inimestele iga päev. Ma ei unusta neid. Ma luban siin ja praegu, et ma ei lõpeta kunagi nende, tõe ja oma rahva eest võitlemist. Nullvastutuse ajastu on läbi. Koos teeme Euroopa taas suureks.
Eva Vlaardingerbroek
Allikas: rodaportal.net