16.03.2019
Sildistajad võiks alati tarkadest raamatutest mõisted järele vaadata, kuigi pole teada, kas sealgi pole poliitkorrektsuskuradike juba sees möllanud. Pilt on illustratiivne.
Maailma üks silmapaistavamaid “saavutusi” on järjekindel mõistete devalveerimine.
Maailmas on kogu aeg olnud kolm rassi – europiidne, negroidne ja aasia rass (muidugi mõnede alamrassidega), kelle tunneb ära nahavärvi ehk pigmendi järgi. Ja kui kedagi neist alusetult nahavärvi järgi halvustada, on see rassism.
Läänelikus liberaalses ruumis on rassism muidugi vaid siis, kui halvustada kahte viimast rassi, eriti musta – valgeid võib igast suunast taguda ja see pole rassism. Aga kogu rassismi mõiste on nii hullusti ära lörtsitud, et see kõlbab iga ebameeldiva asja kohta
BNS kirjutab: Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ärgitas reedel lääneriike rakendama kiireid meetmeid islami ja moslemite vastase rassismiga võitlemiseks. Kas usul on oma nahavärv?
Albaanlased ja bosnialased on moslemid, aga eurooplased; asiaatidega asustatud Indoneesia on suurim moslemimaa; Mustas Aafrikas on igas riigis moslemikogukond. Siin satub “rassist” hätta – kuidas “vihakõnet” pidada, kui ühes usundis on kõik rassid esindatud?
Mis ajast on mõne religiooni vastu olemine rassism? Ristisõjad olid siis ju kord rassisõjad… Ja kas ateistid ja teadlased on siis usurassistid?
Edasi aga annab päris palju huvitavaid paralleele tõmmata. Trump on kahtlemata keskkonnarassist. Oma rahadega teistesse riikidesse ronivad hiinlased on majandusrassistid. Kõik selgeltnägijad ja sensitiivid on teadusrassistid, jne.
Prügi mahaviskaja saagu nimeks olmenats ja looduskaitsja, kellele šaakalid ja karuputk ei meeldi, on loodusksenofoob. Ja koer, kes tuppa tulles käpajäljed maha jätab, on… lihtsalt puhtusefoob.