29.05.2019
Praeguse valitsuse probleemides riigieelarves pole midagi enneolematut ning täpselt samasuguse vaevaga maadles kümnendi alguses ka Andrus Ansipi valitsus.
Enamgi, just pikalt valitsenud Reformerakonna peaministri Andrus Ansipi ajast on saanud eesmärgiks lukus eelarve tasakaal, kirjutab ajaleht Postimees oma artiklis, mis kannab pealkirja „Jüri Ratase probleemide isa on Andrus Ansip“.
„Inimeste mälu on lühike. Kuigi avalikkus süüdistab valitsust alatihti pikaajalise vaate puudumises, siis tegelikult puudub liiga tihti võime ise märgata ja näha pikaajalisi trende,“ seisab Postimehes.
Olukord meenutab üks ühele Andrus Ansipi juhitud valitsust, mis kõigest kuus-seitse aastat tagasi maadles sarnase fenomeniga. Aastatel 2012-2013 oli Eesti riigieelarve mitte ainult nominaalses, vaid ka struktuurses puudujäägis. Just sellesse aega jääb ka näiteks töötukassa reservide sisuliselt riigistamine selleks, et eelarvet vähemalt näiliselt tasakaalus hoida. Just siis sai töötukindlustusest sisuliselt riigimaks ning just toonane otsus andis võimaluse reservide kasutamiseks vajadusel ka jooksvateks kuludeks, mida praegune Jüri Ratase valitsus on ka teinud.
Seejuures majandus kasvas ja maksulaekumine paranes. Sarnasele probleemile oli Ansipil ka sama vastus – kokku hoida. Rahvakeeles kärpida. Nii ongi, et Anspi ja oravapartei pika valitsemisaja jooksul ei tõstetud teaduse rahastamist kunagi ühe protsendini SKTst (selline side ongi olemuselt pigem halb), ei ehitatud valmis neljarealisi maanteid ning hoiduti erakorralisest pensionitõusust.
Postimees: „Andrus Ansipi jälg on sügavam, kui soovitakse tunnistada ja näha. Just tema juhtimisel sai riigieelarve tasakaalust omaette fetiš või dogma, millest tuleb hammastega kinni hoida isegi siis, kui see pole mõistlik. Olgu kriis või buum. Vahendeid valimata. Mõne mööndusega võib koguni väita, et sel kümnendil polegi ellu viidud mitte ühtegi kaalukat poliitilist ideed ning ainukeseks sihiks on saanud oma olemuselt sisutu eelarve tasakaal.“
On arusaadav, et seda kõike opositsiooni kukkunud Reformierakond „ei mäleta“, kuid milleks peab perutama president Kersti Kaljulaid, on iseküsimus. Koos sellega kujundatakse ka avalikku arvamust täiesti vales suunas ja valedel alustel.