24.02.2020
Eesti iseseisvuse eest peab endiselt võitlema, sest oht rahvusriigile pole kuhugi kadunud.
Isegi meteoroloogiline torm taandus Vabariigi aastapäeval suuresti Eesti kohalt, lubades rahval pidutseda. Päris tormid aga on endiselt ootel.
Tänasel iseseisvuspäeval on peomeeleolus kogu Eesti, kuid päris ühtne rahvas täna siiski pole, sest mõnedele seondub sõna „iseseisvus“ kindlalt ka tulevikuga, teistele on see juba pigem minevikuhõnguline.
Kuigi iseseisvusdeklaratsioon kandis nime „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, oli see püüe ja soov ainult eestlaste oma, teistele sobinuks teistsuguste arengute korral ka mingi muu variant – baltisakslastele Balti hertsogiriik, venelastele Venemaa mistahes riiklikus vormis, rannarootslastele Rootsi (Ruhnu rootslased kaalusid seda varianti) jne. Eesti rahvusriiki vajasid ainult eestlased.
Nii on see jäänud ka täna – Eesti Vabariiki on vaja ainult eesti rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimiseks. Kõigile teistele siinsetele rahvustele pole seda tingimata vaja, neile sobiks ka Venemaa oblast, föderatiivse Euroopa osariik või veel midagi muud – seal saaksid nad isegi paremini hakkama. Kasvõi võõrtööjõu sissevedamisel, sest siis poleks rahvusriigi demograafilist tõkkepuud ees.
Miks on osale eestlastest iseseisev Eesti tulevik, teised aga vaatavad seda minevikuigandina? Sest paljud on nõus delegeerima suure osa otsustusõigusest Euroopa keskvõimule.
Jah, nad ütlevad, et siis oleme osa Euroopast ja otsustame kõike koos, aga sellisel juhul ei ole me ju enam iseseisvad. Kui maksude, raha liikumise, rahvusvahelise poliitika ja muu üle meie ise enam oma Eestimaa kodanikkonnaga ei otsusta, siis ei ole me enam suveräänsed. Isegi kui me võimu vabatahtlikult ära anname, siis ei saa me enam väita, et oleme iseotsustajad. Me lihtsalt pole seda.
Liiga palju räägitakse juba sellest, et Tartu rahu koos selle tagajärgedega enam ei kehti, et 1918. aastal loodud vabariik on ajas muutunud, et rahvusriik on üleilmastumisele jalgu jäänud ja et me peame kodumaad teistega jagama. Seda räägivad eestlased ise, kes poole suuga, kes täiesti avalikult.
Vabariigi ja Tartu rahu aastapäevadel tehakse küll ilusaid sõnu nende tähtpäevade tähtsusest, kuid samas ollakse juba valmis neid unustama ja elama riigis, mida mineviku ja õigusliku järjepidevusega enam miski ei seo, kuhu võivad tulla kõik igast ilmakandist ja kus põlisrahvas eestlased on vaid üks paljudest rahvastest.
Nii ongi Eesti riigi tähtpäevades juba liiga palju deklaratiivsust, rahvusriigist, selle õigusjärgsusest, Tartu rahust ja paljust muust eesti rahvale pühast räägitakse vaid seetõttu, et see on kombeks – tegelikku elu suunatakse suunas, kus Eesti asjade üle otsustatakse Brüsselis, rahvuse tuleviku määrab Marrakechi pakt ja väärtusskaala paneb paika “euroopalik“ väärtussüsteem.
Eestis on vähe neid poliitikuid, kes tahaksid peremehed olla – sulane olla on alati lihtsam, sest siis ei pea vastutama. Mugavam on elatuda Euroopa projektirahadest, anda majanduse üle otsustamine neile, kes tegutsevad üle ilma, lasta neil määrata Eesti koht maailmas…
Ajaloolane Jaak Valge rääkis kord sellest, kuidas sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal olenes Riigikogust märksa rohkem, sest otsustamisõigus oli ainult Tallinnas – üks vale seadus võis riigi põhja lasta, hea seadus aga õitsema panna. See pani võimumeestele suure vastutuse – seepärast tänased poliitpopsid eelistavadki lasta Brüsselil otsustada.
Väga vähe on järel neid mehi ja naisi, kes tahaksid ise Eestimaa asju ajada, vastutust kanda ja rahvast juhtida, piirdudes liitlastega koostööd tehes ühise otsustamisega vaid nende valdkondades, kus teisiti ei saa. Nendeks on rahvusliku ja konservatiivse mõttelaadiga inimesed, kes tahaksid piltlikult elada oma talus – teised koliksid pigem Euroopa kortermajja.
Eestlastel on ajaloos väga vedanud – me oleme kahel korral saanud iseseisvuse kas luua või taastada, ja seda hetkedel, kui see võimalus rippus juuksekarva otsas, nii 1918. kui ka 1991. aastal. Kolmas kordumine on väga kahtlane, eriti kui me anname suveräänsuse ise käest, nagu see samm sammu haaval praegugi toimub. On aeg ennast kokku võtta ja taas selg sirgu lüüa.
Head Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva!