Viimasel ajal on palju kära olnud ajakirjanduse ümber. Koroona ajal küsisid väljaanded valitsuselt toetusi, paradoksaalsel kombel aga peksavad nad sedasama valitsust vahendeid valimata. Probleem ongi selles, et seda kõike tehakse valet levitades või tõde moonutades.
Rääkides Eesti ajakirjanduse usaldusväärsusest emotsioonideta, siis vaadakem Eesti Meediaettevõtete Liidu (www.meedialiit.ee) poolt avaldatavat statistikat ja näeme, kuidas lugejad hääletavad jalgadega.
Kõikide väljaannete tiraažid on drastilised kukkunud. Nii oli jaanuaris Eesti Päevalehe tiraaž 13 800, juulis aga 11 800; Postimehel jaanuaris 37 900, juulis 33 600; Õhtulehel jaanuaris 41 800, juulis 37 900, Äripäeval polnudki enam suurt kuhugi kukkuda – jaanuaris 6400, juulis 6100.
Nädalalehtedest oli Eesti Ekspressi tiraaž jaanuaris 25 000, juulis 23 600. Maalehel jaanuaris 47 900, juulis kõigest 36 500.
Samuti on pidevas languses maakonnalehtede trükiarv, mis on niigi väikesed.
Lisaks sellele on Pressinõukogu langetanud tänavu seitsme kuuga kokku 14 taunivat otsust, mis teeb keskmiselt kaks hukkamõistvat otsust kuus. Neid on jätkunud nii Delfile, Eesti Päevalehele, Eesti Ekspressile, Postimehele ja isegi ERR-ile.
Seejuures on tähelepanuväärne, et viimane otsus on tehtud kuu aja eest ning menetlemist ootab veel 16 (!) kaebust. Paljuvõitu või mis?
Mäletatavasti tegi Eesti Meediaettevõtete Liit peaministrile pöördumise selle kohta, et peab lubamatuks Eesti suurima uudisteportaali Delfi nimetamist libauudisteks ning üleskutseid valitsuse liikmete poolt teatud väljaandeid mitte lugeda ja tellida.
Kui Eesti Meediaettevõtete Liit tuletab peaministrile meelde, et ajakirjandus teenib avalikkuse huvi infot saada ja rahval on õigus saada ajakirjanduse kaudu infot, siis peaks väljaannete toimetajad ja omanikud küll peeglisse vaatama, millise kvaliteedi ja tasakaaluga seda infot jagatakse.
UU