Ajaloolane Jaak Valge koalitsioonipoliitikutele: olge idealistid, nagu Otto Tiefi valitsuse liikmed

Ajaloolane ja Riigikogu saadik Jaak Valge.

Ajaloolane ja EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge pidas valitsuse pidulikul koosolekul 19. septembril kõne, märkimaks ära Otto Tiefi valitsuse loomise 75 aastat tagasi, aga ka peatset vastupanuvõitluse päeva.

“Lugupeetud peaminister, lugupeetud ministrid, väga lugupeetud kuulajad. Mul on hea meel olla siin teie ees taas omale tuttavas rollis, st ajaloolasena, aga tänast juttu alustan hoopis ühe psühholoogiateaduse hüpoteesiga. Nimelt väidab depressiivse realismi teooria, et depressioonis inimesed on maailma hindamisel realistlikumad, ja vastupidi – depressioonita inimeste hinnangud on positiivselt kallutatud. Depressiooni tunnusteks on aga ka energia kadumine, apaatia, lootusetuse- ja abitusetunne. Seega võime me teha järelduse, et kui inimesed hindaksid maailma realistlikult, tegutseksid nad vähem, kuna nad teaksid seda, mis ka tegelikult paika peab, – et loodetud tulemuseni jõudmine on väheusutavam, kui nad arvavad.

Aga nüüd tulen ajaloolasena selle poliitilise olukorra juurde, kus Eesti 75 aastat tagasi oli. Eesti Vabariigi president oli Venemaale küüditatud ja tema saatus oli teadmata. Viimase legaalse Eesti valitsuse peaministril Jüri Uluotsal oli aga õnnestunud end Nõukogude repressioonide eest varjata ja temal oli nüüd kohustus kanda Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust presidendi ülesannete täitjana. Uluots oli pöördunud oma esindajate kaudu Saksa okupatsioonivõimude poole ja selgitanud, et eestlaste eesmärgiks on iseseisvuse taastamine. Vastusest selgus, et mingeid rahvusriikide taastamise katseid ei lubata.

Seega pidid Eesti rahvuslased tegutsema põranda all repressioonide ohus ning kandsid ka arreteerimiste läbi kaotusi. 14. veebruaril 1944 olid Eesti poliitikute laiapõhjalise koostöö tulemusena moodustatud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Augusti keskel 1944 valiti rahvuskomitee esimeheks Otto Tief. Ta sobis hästi Eesti rahvuslaste ühendajaks, sest ta polnud seotud Eesti autoritaarrežiimiga ega ka Saksa okupatsioonivõimuga.

Vahepeal oli aga Eesti sõjalispoliitiline olukord järsult muutunud. Kui 1944. aasta alguses oli Nõukogude armee jõudnud uuesti Eesti piiridele, tegid sakslased Uluotsale ettepaneku toetada Eesti meeste üldmobilisatsiooni. Seda arutati rahvuslike poliitikute nõupidamisel mitmel päeval – otsust oli raske teha, aga lõpptulemusena otsustati mobilisatsiooni toetada. See vallandas meeste massilise püssi alla mineku, mis tõendas selgelt, et eestlased ei soovi olla Nõukogude Liidu koosseisus.

Rahvuskomitee, tunnistades mobilisatsiooni vajadust, deklareeris ühtlasi, et mingit maailmavaatelist ja poliitilist liitu Saksamaaga ei ole ja muudel rinnetel koos sõdida ei kavatseta. Kui palju eestlasi oli Punaarmee vastu sel ajal rindel, ma täpselt ei tea, aga 1944. aasta septembris oli Eestis Punaarmee vastu relvil arvatavasti kuni 70 tuhat meest, statistiliselt arvatavasti ehk iga neljanda siinolija isa või vanaisa.

Keegi ei teadnud, kuidas sõda lõppeb – kas mingi vaherahuga, millele järgnevad rahulepingud ja piiride fikseerimised, nagu lõppes esimene maailmasõda – või kuidagi teisiti. Olukord oli prognoosimatu, ent igaks juhul võis nii relvil meeste kui Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse olemasolu olla vajalik. Usku sõja peatsesse lõppu sisendas lääneliitlaste Normandia dessant 6. juunil.

Ka Soome väljus sõjast ning 16. septembril, st esmaspäeval 75 aastat tagasi andis Hitler käsu Saksa väed mandri-Eestist välja tõmmata. 17. septembril ehk üleeile 75 aastat tagasi sai selgeks, et läbirääkimised Saksa sõjaväe esindajatega Eesti kaitsmise osas on liiva jooksnud. Sobiv hetk valitsuse väljakuulutamiseks oli nüüd saabunud.

Eile 75 aastat tagasi määras presidendi ülesandeid täitev Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse ja täna 75 aastat tagasi pidas rahvuskomitee oma istungi, kus Tief andis teada valitsuse loomisest. Arutati, kas valitsus peaks üritama korraldada sõjalist vastupanu lähenevale Punaarmeele. Selsamal koosolekul otsustati, et Jüri Uluots peab maalt lahkuma. Sama ettepanek tehti ka Tiefile, aga ta keeldus esialgu sellest.

Homme kell 10 75 aastat tagasi toimunud rahvuskomitee koosolekul andsid valitsuse liikmed pühaliku tõotuse ja hoolimata saabunud informatsioonist, et sõjalispoliitiline olukord on lootusetu, otsustati asuda oma kohuseid täitma.

Ülehomme õhtul 75 aastat tagasi toimunud valitsuse koosolekul kinnitati valitsuse deklaratsioon, milles kuulutati iseseisva Eesti edasikestmist, valitsuse tegevusseastumist ja neutraliteeti, ning protesteeriti Punaarmee agressiooni vastu.
Arutati, kas mingit osa Eestist oleks veel võimalik kaitsta, ent leiti, et olukord oli lootusetu, sest Punaarmee oli rindest läbi murdnud ja taanduvate Eesti üksustega ei saadud enam sidet. Aga valitsus oli olemas ja Pika Hermanni torni oli heisatud sinimustvalge lipp ning nii ei saa öelda, et Eesti oleks 1944. aasta sügisel Punaarmee poolt vabastatud.

Meil ei õnnestunud eile tähistada omariikluse de facto taastamise 75 aastapäeva. Aga ajalugu ise ei hooli tähtpäevadest, vaid on protsess, mis on loonud meid ja meie keskkonna ja kulgeb edasi. Me oleme ajaloo saadused, aga mitte valmissaadused, vaid igavesti muutuvad poolfabrikaadid, kelle kujunemist mõjutavad meie endi varasemad kogemused. Loomulikult oli selles 1944. aasta Tiefi valitsuse ellukutsumise otsuses 1918. aasta 24. veebruari DNAd. Ka 1918. aastal näis ju pealetungiv Saksa armee olevat võitmatu, aga 10 kuu pärast oli olukord täielikult muutunud ning need sammud, mis veebruaris 1918 näisid tohutu jõu ülekaalu ees tähtsusetutena, osutusid otsustavateks.

Iseseisvuse taastamisprotsess 1980. aastatel lõpul ja 1990. aastate algul kandis aga nii 1918. aasta kui 1944. aasta otsuste ja hoiakute pärandit. Tiefi valitsus andis täiendava õigusliku ja poliitilise argumendi Eesti õiguslikule järjepidevusele ja toetas hindamatu sümboliväärtusega meie inimeste vabaduspüüdlusi.

Nüüd on õige koht lõpetuseks tulla tagasi depressiivse realismi juurde. Ning tõdeda, et otsustavatel hetkedel pole Eesti riigimehed olnud depressiivsed, st realistlikud. Soovin, et ka Eesti tänane valitsus ei kannataks depressiivse realismi all, vaid julgeks seada suuri eesmärke ja teha julgeid otsuseid iseseisva Eesti heaks. Et oleksite idealistid, nagu Tiefi valitsuse liikmed.”

Kommentaarid