Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Ando Leps kuritegevusest justiitsministeeriumi ametniku, kriminoloog Jakko Salla käsitluses

-
31.12.2019
Õigusteaduste doktor Ando Leps (vasakul).
© Scanpix

Õigusteaduse doktor Ando Leps kirjutab hoiatava loo sellest, et kuritegevuse osas ei maksa endale illusioone teha – et ei juhtuks nagu Rootsis.

„Neil päevil Jakko Salla avaldas meie peavoolumeedia päevalehes „Postimees“ artikli „Kuritegevuse marginaliseerumine“, kus kuritegevus Eestis aina väheneb ja väheneb ja nendes arvandmetes me ei tohiks kahelda, sest need pärinevad justiitsministeeriumist.

Keda siis veel uskuda. Kui näiteks 2003. aastal pandi toime 57 417 kuritegu, siis 2018. aastal vaid 27 125 kuritegu. Loomulikult selline kirjatükk meeldib valitsevale ringkonnale ja peavoolumeediale, selles ei tohiks olla kahtluse raasugi.

Loomulikult tõi Eesti taasiseseisvumine koos teatud vabadusastmega kaasa ka palju probleeme: majandusraskused, elanikkonna järsu varalise kihistumise ja tööpuuduse. Sellel sotsiaalsel taustal kasvas plahvatuslikult kuritegevus ning riigivõimul oli tõsiseid raskusi elanike turvalisuse tagamisega.

Tõsi, alates 2003. aastast on kuritegude arv vähenenud koguni 28 protsenti, võrreldes 2018. aastaga, kuid seda peamiselt varavastaste kuritegude arvel! Teadaolevalt on kuritegevus oma olemuselt eelkõige ikkagi juriidiliste seadustega vastuolus olev varavastane tegevus, kus kõige kaalukamat osa esindavad eriilmelised vargused.

Kuna ca 200 euro väärtuses (20 miinimumpäevamäära ulatuses) vargus ei ole enam kuritegu vaid väärtegu, siis on ka loomulik, et kuritegevus väheneb, kuna valdava osa registreeritud kuritegudest moodustavad just vargused…

Rubriigis „Mida toob tulevik“ väidab nimetatud kriminoloog, et „enne kuritegevuse ja ratsionaalse kriminaalpoliitika lõppu jõudmist (st allakirjutanu arvates, enne kommunismi jõudmist a la Nikita Hruštšov) võib siiski teel olla mitu olulist muutust, mis kuritegevusest taas meie probleemi teevad“. Ja neid „probleemi“ tekitavaid nähtusi on vähemalt neli.

Esiteks – ei jää Eestil ilmselt tulevikus puutumata muutustest, mis kaasnevad rändega, olgu sellel mistahes põhjus.

Teiseks – pole ilmselt kellelegi enam uudis kuritegevuse ning eelkõige pettuste, identiteedivarguste ja väljaperessimiste kolimine internetti. Briti siseministeerium teatas juba mõne aasta eest, et interneti kaudu kuriteo ohvriks langenud inimeste arv ületas kannatanute arvu väljaspool internetti.

Kolmandaks – on Eestis veel avamata teema seksuaalne ja muu laste väärkohtlemine mitmesuguste institutsioonides (kool, kirik, asenduskodu jne), mis paljudes riikides on tänu täiskasvanueas ohvrite väljatulemisele toonud kaasa suure avaliku tähelepanu, uurimise ja suuremad abivõimalused ohvritele.

Neljandaks  –  Eesti ei jää ka puutumata muutustest narkopoliitikas, kus probleemi marginaliseerimine võib lõppeda sellega, et karistuspoliitika mõju puudutab üha enamaid isiklikult ning teiselt poolt muutuvad rahvusvahelised regulatsioonid, mis suunavad riiki narkoturgu reguleerima.

Kuidas siis nii vastuoluliselt saab üks justiitsministeeriumi ametnik kirjutada, et samal ajal kuritegevus kaob (kaotatakse) ära ja samas, et kuritegevus ei kao kuhugi…

Kuid tõsielus need asjad ikka nii ei käi, nagu seda üks justiitsministeeriumi ametnik kirjutab. Lühidalt öeldes, on sellel ametnikul ühest küljest õigus – kuritegevus olemasolevate juriidiliste seaduste toel väheneb ja teisalt, on tema väited ebaõiged, kuna ta arvatavasti ei tunne dialektikat ( seda on vaja õppida ja seda pole kerge õppida, kuna ta on nö teaduste teadus) ja sellest tulenevaid järeldusi kuritegevuse, kui sotsiaalse nähtuse tagamaadest.

Eriti keerukaks teeb kuritegevuse statistika uurimine erinevate aastate jooksul asjaolu, et paljud kuriteod on erinevatel aastatel hiljem või varem muudetud näiteks väärtegudeks. Samal ajal tuleb alati meeles pidada, et iga ajalooline epohh on eelneva ajajärgu jätk, isegi siis, kui järgnev epohh tundub olevat äärmiselt eitav eelmiste ajajärkude suhtes (näiteks kapitalistliku tootmisviisi, siis sotsialistliku tootmisviisi ja siis jälle kapitalistliku tootmisviisi võrdlus).

Tuleb ilmselt nõustuda väitega, et päris täpseid statistikaid ei olegi olemas, mis tähendab seda, et iga arv on ju ise formaliseeritud kuju mingisugusest nähtusest või protsessist, näiteks kuritegevuse  puhul mingisugusest kuriteost, kuriteoliigist või kuritegevusest endast.

Seepärast on õigus maailmakuulsal A. Einsteinil, kui ta väidab, et kõik on tõenäosuslik – järelikult on ka kuritegevus, kui erinevate kuritegude ja kuriteoliikide koondnäitaja – samuti tõenäosuslik. Kuid see tõenäosuslik erinevate arvude jada annab meile siiski enam-vähem jällegi tõenäosusliku üldpildi (ütleme käepärase, kuna paremat ei ole kusagilt võtta) kuritegevuse struktuurist ja dünaamikast ning võrdluses elanikkonnaga – kuritegevuse tasemest.

Samal ajal õigusteaduses, näiteks karistusõiguses, on erinevad kuriteod ja väärteod, just tänu erinevate sanktsioonidele ja nende raskusastmetel, üksteisest eristatud. Paljudes teistes teadusharudes selline eristatus kahjuks puudub.

Ja nüüd kõige tähtsam. Kuritegevus on ja jääb nii kaua kuni püsib inimühiskond. Kõik jutud kuritegevuse „kaotamisest“ ja isegi vähenemisest eriti kedagi ei veena. Loomulikult nähtus, mida täna nimetatakse kuritegevuseks, muudab oma vorme ja edaspidi arvatavasti isegi oma nimetust, mille tõttu riikide esindusorganid on loomulikult sunnitud muutma ka juriidilisi seadusi.

Maailmakuulus saksa filosoof Hegel on kirjutanud, et dialektika, kui tähtsaima teaduse järgi, mitte ükski nähtus või protsess ei ole iseenesest positiivne ega negatiivne. Nad mõlemad on üheaegselt nii positiivsed kui negatiivsed. On ju selgemast selgem, et kuritegu on kasulik, st lisaväärtus kurjategijale ja kahjulik kannatanule. Kahjuks paljud, ka väga nimekad teadlased, ei saa sellest aru, et kuritegu on oma olemuselt lisaväärtus kurjategijale. Samal ajal tuleb tõdeda, et ka dialektika ise on pidevalt uuenev ja täienev õpetus.

Kuna allakirjutanu kirjatükke „mõnede tegelaste huvides, peavoolu meedia ei avalda, olgugi, et meie president väidab, et „sõna on vaba“, siis siit järeldub, et ta kahjuks ei tea, mis tegelikult riigis toimub…?!

Kasutatud materjalid: Jakko Salla. Kuritegevuse marginaliseerumine. Postimees , 22. oktoober 2019.

Ando Leps. Modern Dialectical Criminology. A new perspective on study of criminology. Tallinn, 2016; Андо Лепс. Современная диалектическая криминология. Новый взгляд на изучение криминологии.  Обновленное и пересмотренное издание. Таллинн, 2019.

Ando Leps. Kuritegevus jääb, hoolimata ametniku käsitlusest. Kesknädal. 18.detsember 2019, lk. 12.