06.05.2022
Andri Kiige
Eesti meedia sai maailma sõnavabaduse edetabelis 4 koha ja seda sündmust oli vaja ka vääriliselt tähistada. Varro Vooglaidi saate lõpetamine Postimehes härrasmehe poolt hoopis mujal öeldu ettekäändel hakkas juba ununema, aga kuna see moodus näis olevat väga mugav ja universaalne – tühistada inimest just kusagil mujal öeldu pärast – siis tähistatigi hinnalist kohta uue ereda saavutusega.
Andri Kiige, virtuoosne spordireporter, tühistati TV3 poolt ära: oma tööst selle kanali kasuks jäi ta ilma sellepärast, et arvustas oma Objektiivi saates „Meediakriitika“ naisaktivistide aktsiooni Venemaa saatkonna ees, ja ei olnud sealjuures ülistav. Temaga võttis sidet TV3 selle ala juht KK (see tähtede kombinatsioon tundub juba diagnoosina) ja teatas töösuhte lõpetamisest teise kanali saates öeldu pärast. Aluseks tundmatute aktivistide pealetükkivad kaebused. Täpselt nagu praegusel Venemaal – kui mingit inimest vaja elimineerida, siis kirjutavad mõned „nördinud patrioodid“ meediale kaebusi, seejärel erutub mõni sõjaveteran, kes väidab, et on tallatud mingid pühad ideaalid, ja inimese saatus on otsustatud. Te ei kuule temast enam mitte kunagi.
Ei saa öelda, et „Meediakriitika“ juhti pole hoiatatud: mõni aeg tagasi oli tal probleeme minu pärast, sest rääkisin saates ühe klassikalise anekdoodi. Mind süüdistati naistevastase vägivalla soosimises ja hakati Andrit TV3-st välja viskama, kuid ma palusin tema tööandjatele edasi saata vasakliberalismi lipulaeva Eesti Ekspressi loo, kus tuntud kirjanik Kalev Kesküla rääkis seda anekdooti ja kõik olid sillas, nii et antud ajakirjandusmajas, kuhu kuulub ka TV3, on see täiesti legaalne ja aktsepteeritud.
Pakkusin samas ka seda, et kuna spordiülekannete kommenteerimine on Andri Kiige leib, ta on noor inimene ja kõik tal alles ees, siis mina lahkun viivitamatult saatest, Andri aga leiab uue kaassaatejuhi. Kusjuures lugupeetud TV3 juhtkonnale teadmiseks: mitmel korral oleme „Meediakriitika“ saate tegemise viimasel hetkel edasi lükanud või lausa katkestanud, kuna Andrile tuli teie poolt ootamatult kiire töö ja see oli tema jaoks esmatähtis, mis oli ka õige: saate salvestamist võib katkestada või edasi lükata, otsereportaaži aga mitte. Olen alati toetanud teda selles. Nii et ajakirjanik oli teie suhtes küll lojaalne ja kohusetruu. Ja minu ettepanek on ikka jõus.
Paraku ei olnud minu eemaldamine saatest eesmärk ja sihtmärgiks oli konkreetselt Andri Kiige, seepärast jäetigi kõik sinnapaika, kuna saates kõlanud nali oli levitatud ju hoopis Eesti Ekspressi poolt. Jäeti ootama järgmist võimalust millestki kinni hakata, kuna Andrile öeldi otse, et tema maailmavaade nendele ei sobi.
Kuidasmoodi on seotud inimese EV-s täiesti seaduslikud vaated ja meediakriitika korvpalli kommenteerimisega? Aga milles olid süüdi näiteks Tõnis Mäe aastakümneid rahva poolt armastatud laulud, et meest hakati sama ajakirjandusmaja üleskutsel tühistama?
Küsimus on retooriline. Eesti on ajakirjandusliku sõnavabaduse poolest maailmas nüüd siis 4 kohal. Lausa kõhedaks ajab mõte sellest, et kõigis maades, kes jäid meist selles pingereas allapoole, on asi veelgi hullem. Aga tõesti, meie peavoolumeedia tegeleb ju kõigest rohkete ajujahtide korraldamisega inimestele nende sõnade eest, mida selleks ka väänatakse ja võltsitakse.
Pildil: Andri Kiige vasakäärmusliku peavoolumeedia vaimusilmas ehk vanglariietes. Ivan Makarovi foto
Nii et meil konservatiivse maailmavaate eest veel ei tapeta ja ei heideta vanglasse, kuigi Maris Lauri ei maga ja vihakõneseadus küpseb, nagu mädapaise stalinisti kubemes. Anne Veski suhtes juba rakendatigi selle üht proovivarianti ehk vihavaikimiseseadust, justkui vaktsiine inimeste peal: nagu kirjutas reformierakondlasest plaadikeerutaja Heidy Purga, „artistide vaikimist võib tõlgendada agressiooni heakskiitmisena“.
Kunagi ütles Rein Raud, et meid on valitsemas „moraalsed värdjad“. Enneaegne ütlus on kõigest aastaga osutanud prohvetlikuks.
Ivan Makarov