Teisipäeval toimus Riigikogus otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada perehüvitiste seaduse muutmise eelnõu, millega hakatakse lapsetoetusi indekseerima” eelnõu esimene lugemine, mille järel sõna võtnud EKRE saadik Anti Poolamets rääkis põhjustest, miks ühiskonnas levib lastetuse ideoloogia.
“Head kaasamõtlejad, kellel süda valutab Eesti laste olukorra pärast! Ma alustan sellest, et tõepoolest on ka teisi väärtusi, mis panevad perekonnad lapsi saama, ja vastupidi, on olemas propagandistlikud ideed, mis hirmutavad inimesi laste saamisest eemale. Ja siin oleme dramaatilistes olukorras. Reformierakond, kes tõepoolest on oma helgematel hetkedel olnud emapalga poolt, on pannud leivad ühte kappi vasakäärmuslastega. Ja sellel on tagajärjed, sellel on tagajärjed riigieelarves. Seda raha ei ole ega tule, kõik kannatavad: õpetajad, pensionärid, lapsed. Kõik kannatavad sõgeda majanduspoliitika pärast, sest te teete Greta Thunbergi kogu Eestile. Lõpetage ära!
Sellel propagandal on tagajärjed, eriti noorte mentaliteedile. Tsiteerin Ekspressi artiklit 2023. aasta maist. Ja ma olen ise selliseid argumente kuulnud kooliõpetajana. No miks siis Liisa lapsi ei taha? Esimene põhjus on raha. On vaja vabadust, rahalist vabadust. Teine põhjus on kapitalismi viha. Ei tahaks tuua siia ilmale ühte inimest juurde, kes peab sellesama jama sees surmani töötama. Punamusta kapitalismi vastast raevu köetakse siin Eestis ka üles. Kolmandaks, kliima. Mitte ükski kliimaraport ei anna inimkonnale lootust. Isegi kui Eestis on praegu hästi, me ei upu kohe ära ja joogivesi otsa ei saa, siis tegelikult on see ka meie probleem, et Bangladesh upub.
Nii et selline maailmalõpu propaganda, mida Jevgeni Ossinovski ja tema vasakäärmuslik erakond siin lõputult promob, hirmutab inimesi laste saamise eest. See on sektantlik maailmalõpu paanika külvamine, eriti hull on rohepöörde paanika. Reaalne mõju noorte mentaliteedile ja nüüd näitavad seda ka uuringud, et teatud vanusegrupid tahavadki vähem lapsi saada. Kuigi reeglina tahavad Eesti pered palju rohkem lapsi saada, kui nad tegelikult saavad.
Nüüd siis indekseerimise juurde. Vaatame inflatsiooni. 2022. aasta mais võrdles Statistikaamet hindu 2021 omadega. Torugaas oli kallinenud 217%, elekter 146%, bensiin 40%. Ja veel praegu, septembris räägime sellest, et toiduained kallinevad 9%. See 25%-line inflatsioon on nüüd õnneks läbi, aga see löök on peredel saadud. Nende raha on ära sulanud, nende toetused, mida ei indekseerita, on kokku kuivanud. See on suurtele peredele, ka kahe lapsega peredele, ka ühe lapsega peredele suur löök.
Nii et kui tahetakse riigivõimu autoriteeti tõsta, siis ei indekseerita ainult riigikogulaste, ministrite ja kõrgemate riigiametnike palkasid, vaid alustame lastetoetuste indekseerimisest. Kelle eest me siin majas siis võitleme? Kas iseenda eest või Eesti inimeste eest? Ja pahatihti tundub, et paljud võitlevad iseenda eest, oma kohakese eest nagu peaminister, kes on kõikides punktides läbi kukkunud, kõikide valedega vahele jäänud, idavedudega vahele jäänud. Ta võitleb iseenda poliitilise tuleviku eest, aga lammutab oma parteid ja laseb allavett Eesti laste heaolu.
Rõhutan, õigustatud ootus on väga oluline õigusprintsiip. See omamoodi liigutav kõikide erakondade solidaarsus sellel hetkel, kui me kirjutasime alla lasterikaste perede toetusele, see oli väga liigutav hetk, vaatamata kõikidele vaidlustele selles osas, nii nagu ka riigikaitse teemal, oleme me olnud ühtsed. Aga selle ühtsuse lõhkus Reformierakond ära. Ta ei taha ja ta ei taha põhimõtteliselt lasterikkaid peresid toetada, ta ei taha indekseerida, aga küll on vaja mingit küüru ära kaotada.
Nii et meil on hädavajalik olla süsteemselt mõtlev. Mitte ainult riigikogulaste, mitte ainult ministrite palgad ei pea olema indekseeritud, vaid ennekõike lastetoetused. Ja mitte ainult solidaarsuse ja õigluse mõttes, vaid ka äärmiselt pakilise probleemi tõttu. Meil on sajandi madalaim sündivus. Kui meil on kuskil probleem, siis siin on probleem, mitte mingid Bangladeshi üleujutused. Ookeanide pind ei ole millimeetrit ka tõusnud, see on lihtsalt paanika külvamine. Aga Eestis on sellel tagajärjed: eesti noored ei taha lapsi saada.
Nii et väga suur vastutus on igal sõnal. Nii nagu ka Siim Kallasel, kes siitsamast puldist ütles, olin täiesti sõnatu pärast selle kuulmist. Kuidas ta ütleski? See on talibanlik suhtumine, et eesti naine on nagu vasikas, nagu Talibani perekond, kes peab igal aastal ilmale tooma ühe vasika. Vaat see võtab kokku tegelikult Reformierakonna mõtlemisviisi perekondade suhtes. Ja kui enam muu ei aita, siis toome sisse ükskõik kust kohast, Kongost, Bangladeshist või mujalt. Aga vaat, kui Eesti lapsed saavad raha, vaat siis tõmbame pidurit, peaasi et küürudest lahti saaks.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid