Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Anti Poolamets Soomes: “Vabadust suudavad kaitsta julged”

-
23.12.2021
Anti Poolamets Soomes

Äsja käis Soomes Riigikogu liige, ajaloolane Anti Poolamets (EKRE), et tähistada 103. aasta möödumist Eesti abistamise toimkonna moodustamisest Vabadussõjas. Avasõnaga alustas EKRE Soome osakonna juht Merliin Grauberg-Riisenberg, kes kirjeldas, et see organisatsioon varustas Soome vabatahtlikke nende varustuse ja relvadega, et aidata eestlasi meie Vabadussõjas. Rindele sattus 3700 komitee saadetud vabatahtlikku. „Täname soomlasi suure abi eest, et nad aitasid meie noorel iseseisval riigil jõulisele rünnakule vastu seista. Mälestame ka Eesti vabadusvõitluses langenud soomlasi,“ rääkis Grauberg-Riisenberg.

Sõnavõtuga astusid üles veel Valver Kõrgemäe, EKRE Soome osakonna juhatuse liige ja Nico Anton Saramo Sisu juhatusest.

Anti Poolamets ja Merliin Grauberg-Riisenberg asetasid ausamba jalamile pärja, kuhu oli kirjutatud „Me ei ole unustanud teie ohverdust“. Ühtlasi peab EKRE Soome osakond seda päeva (20. detsember) oma tähtpäevana.

Valver Kõrgemäe rääkis, et kriisides ja eluraskustes, sh ka igapäevastes ebamugavustes, tuleb eriti selgelt esile inimese tõeline iseloom – meie hoiakud, suhtumised, tõekspidamised ja väärtuspõhimõtted.

„Soome vabatahtlikud olid ju tavalised inimesed – meiesugused – meile tuttavate ja omaste mõttete, soovide ja igatsustega. Ka nemad unistasid, kuidas oma elus midagi suurt ja meeldivat korda saata – minna õppima või maailma avastama, luua talupidamine või ettevõte, ehitada kodu, abielluda ja luua pere. Kuid ometi, kui eestlastelt abipalve tuli, jätsid nad selle kõige ja läksid vabatahtlikena Eesti Vabadussõtta, et võidelda Eesti kui iseseisva ja suveräänse eestlaste rahvusriigi ning vabaduse eest,” rääkis ta.

Anti Poolametsa kõne Soome vabatahtlike ausamba juures:

„Vahel on kasulik mõelda, mis oleks läinud teisiti, kui Vabadussõda ei oleks võidetud? Siis mõistame nende sündmuste tõelist tähendust. Kui eestlased ei oleks saanud paarkümmend aastat riiki ehitada ja rahvust tugevdada, siis vaevalt oleksime suutnud kunagi kestvamat vabadust saavutada. Oleksime langenud juba 1937 aastal brutaalse genotsiidi ohvriks. Nii juhtus Nõukogude Liidus elavate soomlaste ja eestlastega.

Vabadust suudavad kaitsta julged. Ülekaaluka Punaarmee vastu välja astunud Eesti võitlejad ja juhid  olid erakordselt julged. Samal ajal istus arusaam „ei me Venemaa vastu saa“, veel paljude peas. Esimesena astus välja välja paar tuhat vabatahtlikku, kes rasketes oludes taandusmislahinguid pidasid.

25. novembril 1918, kui Eesti oli äärmiselt keerulises seisus, pöördus valitsus abipalvega soome hõimuvellede poole. Soome president Pehr Svinhufvud andis Eesti toetamisele heakskiidu ning meid varustati relvade ja rahaga ning lubati appi vabatahtlikke. Senaator Oskari Louhivuori asus Eesti abistamise peatoimkonna etteotsa. Aasta lõpul saabuski esimene 1200 meheline soomlaste üksus Tallinna. Nad saabusid kriitilisel hetkel, kui Punaarmee oli juba Kehra all.  Soomlased saabusid nagu värske tuulepuhang ning andsid Eesti vägedele, keda tolleks ajaks oli juba 6000, uut jõudu vastu hakata. Seega oli soomlasi sel kriitilisel hetkel rindel seitsmendik vägedest. Vabatahtlike vaim on erakordne, nad usuvad sellesse, mida teevad. Meile tulid appi soome parimad sõdurid. Nende hoog oli nii suur, et ühes Eesti vägedega paiskasid nad vastase paari nädalaga Narva jõe taha.

Raske on mõõta sündmuste mõju, kui kõik on juuksekarva otsas. 5. jaanuaril oli Eesti vägedes juba 14 000 meest ning kõik läks tõusvas joones. Ent kriitilisel ajal oli ka nädal talumatult pikk.

Soomlasi tunnustati koguni 669 vabadusristiga ning lisaks anti neile 23 Läti aumärki, sest soome sõdalaste võitlustee ulatus Aluksneni välja.

Siin, Helsingi Vana kiriku pargis puhkab 31 vabatahtlikku, kes ei unustanud Eestit raskel hetkel. Eestlased aitasid omakorda lätlasi nende raskeimatel hetkedel. Soome vabatahtlikud läksid appi ka Karjalat kommunistidest vabastama. See ei õnnestunud ning tuhanded sealsed soomlased ja karjalased langesid peatselt genotsiidi ohvriks. Soome vabatahtlike panus aitas seevastu Eestis ära hoida kümneid tuhandeid hilisemaid ohvreid.  Eesti-Soome silla ehitamisel on vabatahtlike panus erakordne. Sellele oleme saanud ehitada kõik hilisema.“