Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Avalik kiri haridusministrile, koolijuhtidele ja lapsevanematele Eestis: kasvatagem oma lapsi, et nad oskaksid avalikes kohtades käituda!

-
12.09.2019
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
© Uued Uudised

Pedagoogikateadlasest koolmeister Peep Leppik pöördub avaliku kirjaga ühiskonna poole, juhtimaks tähelepanu laste mõistlikule kasvatamisele, mis on kadumas.

„Eluaegse koolmeistri ja nelja lapse isana elan ning kõnnin (vaesel koolmeistril autot ei ole!) rahva hulgas professionaali pilguga. See aastakümnete pikkune kogemus annabki võimalusi võrdlemiseks – mõttetegevuseks. Sestap muutun üha murelikumaks tuleviku suhtes, meie rahva saatuse suhtes. Kuhu liigume?

Esimesel koolinädalal asusin taas kooliteele. Hommikune liinibuss sai Helmes rahvast täis, enamuses õpilased. Muidugi, tänapäeva õpilane ei tervita ega lase vanemaid inimesi varem siseneda. Alles pärast õpilasi saime bussi ja jäime ühe umbes 70-aastase naisterahvaga seisma – lapsed istet ju ei paku.

Valla keskuses (seal on gümnaasium) väljus 16 õpilast, kellest üks (!) ütles bussijuhile – tänan! Nüüd said ka täiskasvanud istuma, sest sõit jätkus maakonna keskusse. Riiska peatuses tuli lapsi ja vanakesi bussi juurde, üks isegi karkudega. Kõik kordus – lapsed haarasid vabad istekohad ja vanad jäid seisma.

Kuid paar söakamat naist alustasid poolvalju juttu, et kunagi pakkusid noored vanadele istet. Nutikatega noored tõmbasid kapuutsid üle pea – ärge segage! Nii sõitsime 30 km – Valgani. Noored väljusid ja neli 13-st ütles ka – tänan!

Kõik see kordub – iga päev, sest oleme unustanud, et kasvatada tuleb lapsi, mitte täiskasvanuid (neid õpetatakse).

Meil on ka lihtsameelseid, kes ütlevad (näiteks minule) – miks te ise ei sekku ega nõua lastelt-alaealistelt elementaarset käitumist?

Seegi kogemus on olemas. Hiljuti kutsusin ühes Valga kaubahallis korrale 5-6-aastast poissi, kes röökis lusti täiest kõrist ja jooksis jalgadega põrandat trampides hallis ringi. Kohal olid selle poisikese vanemad ja isa ütles kohe emale (kurjalt-poolvaljult) – mis sel vanamehel meie lapsega asja on! Aga see oli vaid üks harv väga leebe juhtum…

Proua Minister! Kaudselt on Teie alluvuses üle tuhande (!) töötaja. Saatke neist kasvõi paarsada üheks nädalaks „rahva hulka“ – tooma infot me laste-alaealiste käitumise kohta avalikes kohtades. Või on probleem selles, et ametnike hulgas pole enam pedagoogiliselt mõtlevaid inimesi, kes saavad aru, et midagi on viltu.

Koolijuhid! Teie hulgas on õnneks neid, kes muretsevad veel meie kooli ja seal toimuva kasvatustöö pärast. Aga märgakem, et kooli tuleb üha  „pedagoogilise kollektiivi“ juhte, kes ise ei tea midagi kasvatusest-pedagoogikast. Kuis edasi?

Lapsevanemad! Lõpetage see meeletu koolitajate ja „moodsa psühholoogiaga“ nõustajate armee kuulamine. Lapse ja vanema ning lapse-täiskasvanu suhted on välja kujunenud ju miljonite aastatega. Kui tegutsete oma ürgsete ema (või isa) instinktide järgi, siis oletegi käitunud õigesti. Instinkt ütleb ju teile ette, millal last kallistada ja millal tutistada. Siit algabki igapäevane kasvatus! Millal siis?

P.S. Kavatsesin algul kirja suunata ka meie kasvatusteadlastele, kuid viimastel aastakümnetel on need ju kadunud? Teadlaste asemel on meil laste, kooli ja hariduse teemal sõnaosavalt, „moodsalt“ lobisevad koolikauged inimesed.