Avalik kiri haridusministrile, koolijuhtidele ja lapsevanematele Eestis: kasvatagem oma lapsi, et nad oskaksid avalikes kohtades käituda!

Eesti,
- Updated
©UU
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.

Pedagoogikateadlasest koolmeister Peep Leppik pöördub avaliku kirjaga ühiskonna poole, juhtimaks tähelepanu laste mõistlikule kasvatamisele, mis on kadumas.

„Eluaegse koolmeistri ja nelja lapse isana elan ning kõnnin (vaesel koolmeistril autot ei ole!) rahva hulgas professionaali pilguga. See aastakümnete pikkune kogemus annabki võimalusi võrdlemiseks – mõttetegevuseks. Sestap muutun üha murelikumaks tuleviku suhtes, meie rahva saatuse suhtes. Kuhu liigume?

Esimesel koolinädalal asusin taas kooliteele. Hommikune liinibuss sai Helmes rahvast täis, enamuses õpilased. Muidugi, tänapäeva õpilane ei tervita ega lase vanemaid inimesi varem siseneda. Alles pärast õpilasi saime bussi ja jäime ühe umbes 70-aastase naisterahvaga seisma – lapsed istet ju ei paku.

Valla keskuses (seal on gümnaasium) väljus 16 õpilast, kellest üks (!) ütles bussijuhile – tänan! Nüüd said ka täiskasvanud istuma, sest sõit jätkus maakonna keskusse. Riiska peatuses tuli lapsi ja vanakesi bussi juurde, üks isegi karkudega. Kõik kordus – lapsed haarasid vabad istekohad ja vanad jäid seisma.

Kuid paar söakamat naist alustasid poolvalju juttu, et kunagi pakkusid noored vanadele istet. Nutikatega noored tõmbasid kapuutsid üle pea – ärge segage! Nii sõitsime 30 km – Valgani. Noored väljusid ja neli 13-st ütles ka – tänan!

Kõik see kordub – iga päev, sest oleme unustanud, et kasvatada tuleb lapsi, mitte täiskasvanuid (neid õpetatakse).

Meil on ka lihtsameelseid, kes ütlevad (näiteks minule) – miks te ise ei sekku ega nõua lastelt-alaealistelt elementaarset käitumist?

Seegi kogemus on olemas. Hiljuti kutsusin ühes Valga kaubahallis korrale 5-6-aastast poissi, kes röökis lusti täiest kõrist ja jooksis jalgadega põrandat trampides hallis ringi. Kohal olid selle poisikese vanemad ja isa ütles kohe emale (kurjalt-poolvaljult) – mis sel vanamehel meie lapsega asja on! Aga see oli vaid üks harv väga leebe juhtum…

Proua Minister! Kaudselt on Teie alluvuses üle tuhande (!) töötaja. Saatke neist kasvõi paarsada üheks nädalaks „rahva hulka“ – tooma infot me laste-alaealiste käitumise kohta avalikes kohtades. Või on probleem selles, et ametnike hulgas pole enam pedagoogiliselt mõtlevaid inimesi, kes saavad aru, et midagi on viltu.

Koolijuhid! Teie hulgas on õnneks neid, kes muretsevad veel meie kooli ja seal toimuva kasvatustöö pärast. Aga märgakem, et kooli tuleb üha  „pedagoogilise kollektiivi“ juhte, kes ise ei tea midagi kasvatusest-pedagoogikast. Kuis edasi?

Lapsevanemad! Lõpetage see meeletu koolitajate ja „moodsa psühholoogiaga“ nõustajate armee kuulamine. Lapse ja vanema ning lapse-täiskasvanu suhted on välja kujunenud ju miljonite aastatega. Kui tegutsete oma ürgsete ema (või isa) instinktide järgi, siis oletegi käitunud õigesti. Instinkt ütleb ju teile ette, millal last kallistada ja millal tutistada. Siit algabki igapäevane kasvatus! Millal siis?

P.S. Kavatsesin algul kirja suunata ka meie kasvatusteadlastele, kuid viimastel aastakümnetel on need ju kadunud? Teadlaste asemel on meil laste, kooli ja hariduse teemal sõnaosavalt, „moodsalt“ lobisevad koolikauged inimesed.

Kommentaarid

3 commentsOn Avalik kiri haridusministrile, koolijuhtidele ja lapsevanematele Eestis: kasvatagem oma lapsi, et nad oskaksid avalikes kohtades käituda!

  • Avatar
    Kaie Raidma

    Olen 100%-liselt nõus artikli autoriga ja enamuse kommentaaridega. Ega asi ei ole ainult “tere” ütlemises ja istekoha pakkumises. Vohab ju üldine hoolimatus kõigi ja kõigi suhtes. Oleme arvamusel, et digimaailm on kõikvõimas, internetist saab kõik leida. Mõnes mõttes ta nii ongi, aga sealjuures unustame ära inimese, kes selle kõik lõi ja saab ka muuta. Me arvame, et õppimine ja ka töötamine peab kogu aeg olema lõbus ja kerge. Tähtaegadest kinni ei pea pidama. Kõike saab teha uuesti, ikka uuesti järgi vastata. Kuidas saab midagi minna paremaks kui me nii minevikus kinni oleme?
    Kasvatus algab kodunt, kuid selge on ka see, et ega me enam ei tea hästi, mis see “kasvatus” on? Meile on ju tähtis pearaha kui koolis töötada. Miks peab kasvatama, seda nagu ei tohigi teha!
    Kasvatada pole ka aega, sest kogu aeg on kiire ja peale töö tahaks ju sõpradega sotsiaalmeedias suhelda, lihtsalt puhata.
    Nii võiks jätkata. Valupunkte on palju, aga me ei räägi neist enam kõvasti. Minu teada pole käitumisnõuded kuhugi kadunud, iseasi, kes neid peaks teadma ja õpetama.

  • Avatar
    Barbara Laul

    Oleme oma koolis sel septembril püüdnud lastelt seljast saada neid kapuuts… No millega ollakse koolis, trennis, puhkehetkel jne. Oli ju rohkem kui 22 kraadi sooja. Lapsevanemad arvasid, et nemad ostsid vaba aja džemprid, mitte spordiriietuse- miks õpetaja palub seljast ära võtta? Laste arvamus oli, et olen kliimaksisse jõudnud õpetaja, kel endal on kogu aeg palav. Nojh, nad on ju ise oma higilõhnaga nii harjunud… Eks peavad harjuma ka õpetajad. Ja kodus nad ilmselt on vanematest kaugemal.
    Nii et on kujunenud Eesti kooli vorm- sügava kapuutsiga dressipluus, et jumala eest keegi ei näeks ega kuuleks.

    • Avatar

      See on tõesti nii japuritakse meelekohta kui püüad selgitada midagigi

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused