09.03.2020
Eestis ehitatakse palju ja seetõttu on siin ka palju võõrtöölisi, kellest mitte kõik pole täiesti seaduslikult siin. Pilt on illustratiivne.
BLTR personalijuht Viktoria Goihinberg on kritiseerinud EPL-i veergudel Eesti riiki “vale” immigratsioonipoliitika eest, kuid kogu lugu kumab tõdemusest, et ettevõtjad oma nina otsast kaugemale ei näe.
“Kas me tõesti kannatame võõrtööjõu foobia, ühiskonnas külvatud hirmude, vastasseisu ja võõrviha all? Või on asi odavas populismis? /…/ Tahaks muidugi loota, et Eesti poliitika taga on poliitiline tahe lahendada probleem külma pea ja kaine mõistusega,” kirjutab Goihinberg.
“Foobiad, hirmud, võõraviha, populism…” – kuidagi tuttav käekiri kusagilt poliitilis-ideoloogiliselt maastikult, mis annab aimu, et ettevõtte esindaja ei mõtle isegi mitte ärimehelikult.
Personalijuhi mõistusesse ei mahu ilmselt arusaam, et riiklikult mõtlemine ei tähenda mitte ainult ettevõtjate virisemise ja pilli järgi tantsimises. Riigivõim peab lisaks majanduslikule arengule mõtlema ka demograafilisele olukorrale, julgeolekuriskidele, oma kodanikkonna hõivatusele ja paljule muule, mida võõrtööjõu sissevedu kahtlemata mõjutab.
Goihinbergi unistusi annab hästi edasi tema mõte: “Suurema tähelepanuta on jäänud uudis selle kohta, et Soome plaanib avada oma tööturu tuhandetele immigrantidele.” Temal endal on tähelepanuta jäänud see, kui palju probleeme on Soomele ja eriti Rootsile põhjustanud massiline sisseränne, eriti kui ühtede töökätega tuleb kaasa 5-6 paari ülalpeetavaid või loodreid, kes jäävad riigi sotsiaalsüsteemi kaela.
Goihinberg toob eraldi välja selle, mida positiivset annab võõrtööjõud ja siis võõrtöölistest jäänud lahtised otsad – laekumata jäänud maksud, registreerimata töötajad ja pingestunud õhkkonna. Tema arvates on kaaluvad esimesed teise üles. Taas ei tea personalijuht ilmselt üle maailma tuntud eksitust, kus põhirõhk pannakse võõtööjõust saadud tulule ja probleemid jäetakse järele lohisema, kusjuures ajapikku saab neist sasipundar, mis muudab terve riigi üheks suureks probleemiks.
“Me mõtleme oma riigi ja rahva tulevikule,” kirjutab Goihinberg. “Me tahame elada, ja mitte lihtsalt elada, vaid hästi elada, /…/ meile teeb muret vähenev töö- ja suurenev pensioniealiste osakaal.”
Ei, Goihinberg, te mõtlete ainult ettevõtte kasumlikkusele ja ka hästi elamisele, kuid see pole riigi elus ainus oluline asi. Kui eestlased mattuvad võõrpäritolu sisserändajate massi alla ja jäävad inglise või vene keelt rääkival eestlaste maal vähemusse, siis milleks meile enam seda jõukust vaja on? Sest seda te ju tahate, kiites Soome vasakpoolset valitsust, kes kavatseb oma riigi immigrante täis lasta, ja seejuures mitte ainult töökätena, vaid üldse rahvastiku muutmiseks.
Eesti võiks ju tõesti lasta kõik vabaks, lubada tööjõuna sisse keda iganes, rajada siia suured kaevandused ja tselluloositööstuse, lasta riiki ehitada transiiditrasse nagu Rail Baltic ja Tallinn-Helsingi tunnel, lubada siia Araabia ja Hiina investeeringuid ja varsti oleme üks suur tööstus- ning ehitusplats – aga mis kasu saab sellest riik ja rahvas, peale lagastatud maa?
BRTL-i personalijuht mõtleb ilmselgelt personalikeskselt, kuid riiklikult mõtlemiseks jääb tal tervest mõistusest vajaka. Sest riigiisad ei saa riiki juhtida ainult rahavoolust lähtuvalt, riik on ka midagi muud.