10.02.2022
Jaak Valge
Eile andis Riigikogus ülevaate oma haldusalast teadus- ja haridusminister Liina Kersna (Reformierakond), kelle esinemisele pani parlamendi EKRE fraktsiooni saadik Jaak Valge hindeks mitterahuldava.
„Haridusministri vastused koosnesid küll omavahel seotud sõnadest aga mõte ei tulnud kuidagi välja ja kui ülikoolides lubataks veel panna mitterahuldavaid hindeid, siis ma seda ka teeksin,“ ütles ajaloolane ja poliitik, kes tegutsenud aastaid ka ülikooli õppejõuna.
„Me kuulasime haridus- ja teadusministri ülevaadet, mis oli minu hinnangul lühiperspektiivi käsitlusel täiesti adekvaatne. Iseasi, kas vastuvõetav, aga strateegilises perspektiivis pealiskaudne. Ma mõtlen just ülevaadet, mitte teie vastuseid küsimustele, mis, noh, koosnesid küll omavahel seotud sõnadest, ilma kahtluseta nad olid seotud, aga need edastatud mõtted haakusid väga halvasti küsimuste mõttega. Ja ma luban endale öelda, et ülikoolieksamil, niikaua, kui seal veel mitterahuldavaid hindeid ikka panna lubatakse, et siis ma kaaluksin sellistele küsimustele vastuste andmise puhul sellist varianti. Lugege nüüd siis kiidusõnad antuteks ja edaspidi ma keskendun nendele meie koolituse või õppetegevuse probleemidele, millest minu arvates piisavalt põhjalikult juttu ei olnud või ei olnud üldse juttu. Hakkan altpoolt pihta. Ei kuulnud midagi olulist küpsevast alushariduse seadusest ja sel puhul oleme me mures esiteks sellepärast, kui eestikeelses lasteasutuses saab olema liiga suur proportsioon teise kodukeelega lapsi ja me leiame alushariduse puhul, et õppekava koostamisel tuleb siis ka laste eripärade, see tähendab võimet keelelise ja kultuurilise tausta ja vanuse kõrval või ülal arvestada ka lapse sugu.
Ja me oleme mures ühtlasi alushariduse ühelt poolt seksualiseerimise ja teisalt sooneutraalsuse poliitika läbiviimise pärast ehkki see võib kõlada paradoksaalselt. Ja oleme ka mures nii alus- kui põhihariduse puhul digitehnoloogia mõju pärast. Põhikooli õppetegevuses teeb meile muret kaasava hariduse põhimõtete rakendamine, mis eriti õpetajate puuduse olukorras paratamatult madaldab õppekvaliteeti. Ja samal põhjusel loomulikult vastustame teie poolt 26. jaanuaril allkirjastatud määruse eelnõu, millega soovite muuta põhikooli ühtsete ülesannetega lõpueksamite läbiviimise tähendust. Ja samuti vastustame suunda maagümnaasiumide sulgemisele. Aga nendel teemadel ma pikemalt ei räägi, kuna arupärimisel tulenevad need niikuinii vastamisele. Nii. Järgmiste haridusastmete juurde minnes – siis tuletan meelde, et meil on tegelikult üldse selgeks tegemata sellised strateegilised proportsioonid ameti ja kõrghariduse vahel. Ja jälle tuletan meelde, et prognoosi kohaselt vajame 2027. aastal 48 protsenti kõrgharidusega lõpetanud. Neid on praegu 30–34-aastaste hulgas 47 protsenti ja kutseharidusega lõpetanud aga 33 protsenti, vajame, ja praegu on neid 24 protsenti.
Niisiis võib see suurem kitsaskoht meil haridusmaastikul olla tegelikult hoopis kutseharidusega töötajate puuduses. Ja me ei kuulnud, et sel teemal oleks tehtud mingigi analüüs või et seda küsimust oleks üleüldse püstitatud. Ja kõige vähem oli teie ettekandes juttu kõrgharidusõppest, mis on tegelikult ju praegu ka kõige intensiivsemate vaidluste objekt või õigemini, te rääkisite küll rahastuse suurendamisest, mis on asjakohane, mis on täiesti asjakohane, aga te ei puudutanud kõrghariduse õppe kvaliteeti. See on paradoksaalne, aga ma pean ütlema, et mida ma kvaliteedi all silmas pean – nimelt, omandatavaid erialasid, arusaamisi, teadmisi, oskusi. Ja puudutasite vähe, aga ikkagi siiski puudutasite kõrghariduse õppe vastavust meie ühiskonna nõudmistele, küll aga üldse ei puudutanud ülikoolide inglisekeelestumist.
Tegelikult on meil ikkagi selgeks rääkimata, kui madalale me selle kõrgharidusõppe lati laseme ehk kust alates saab ülikoolist niinimetatud sammastega kutsekool. Toonitan või tuletan meelde, et paber ei ole ju oluline iseenesest, paber ei anna sedasama eruditsiooni, teadmisi-oskusi ega arusaamisi. Me ka ei kuulnud seda, et mida on ette võetud juba kaks aastat tagasi valminud selle Riigikontrolli auditi “Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused” järelduse pinnalt, et üliõpilaste erialavalikud on liikunud ühiskonna tööjõu vajadustele pigem vastupidises suunas. Ja võiksin küsida seda, et kas haridusministeeriumi seisukohalt ei ole probleem või siis vähemalt probleemi sümptom see, et iga bakalaureusetaseme naistudengi kohta on meil 0,7 meestudengit. See lõhe on meil Euroopa suurim. Ühiskonna kui terviku seisukohalt on see muidugi suur probleem. Ja meie seisukohalt toimub ülikoolides mõttetu inglisekeelestumine. Käesoleval aastal õppis 16 protsenti tudengitest inglise keeles ja see on kiiresti tõusnud. Ja seda on ka riik oma poliitikaga igati soodustanud. Seejuures kolmanda astme doktoriõppekavadel õppis puhtalt eestikeelsetel õppekavadel vaid 20 protsenti tudengitest.
Tõsi küll, eesti- ja inglisekeelsetele õppekavadel 55 protsenti, aga need on, sisult tähendab see seda, et õpitakse ikkagi inglise keeles. Et tuletan teile meelde, et keeleseaduse kohaselt on õppekava loetakse eestikeelseks, kui 60 protsenti õppest toimub eesti keeles, tähendab, et eestikeelsetestõppekavadest ei ole mitte mingit takistust rakendada inglisekeelseid või mis iganes välismaakeelseid tippõppejõude. Inglise keeles õppimine on meile ohuks meie emakeele ja rahvuskultuurielujõule, aga kvaliteedi tõusu ta kaasa ei too ja meile vajalike spetsialistide ettevalmistamist erialadel, mida tööturg vajab, ta ka kaasa ei too. Ja ega te sellest ei rääkinud ja küllap on see üheks põhjuseks ka see, et teie esinemine oli peetud sellessamas arengukavade formaadis. Ja arengukavad on bürokraatlikud dokumendid, mille kujunemisel oli esinduskogu roll väga väike ja mille alusel riiki juhtida ja riigi juhtimise tulemusi hinnata ei saa.“