13.08.2018
Eesti 200 on seltskond globalistide äraostetud poliitikuid, kes tahavad valimiste eel põhjalikult vett sogada.
Imelik kooslus nimega Eesti 200 tekitab üha enam küsimusi ja sugugi mitte positiivses mõttes.
Selle uue poliitseltskonna ülesupitaja ehk Postimees on teinud intervjuu nende eestvedaja Kristina Kallasega, kes väidab “Pärast Krimmi sündmusi hakkas narvakate enesekindlus tagasi tulema. Nüüd nad tunnevad, et nemadki on olulised.”
Mis mõttes on narvakate enesekindlus tagasi tulnud? Kas nad saavad nüüd aru, et ka nemad võivad Eestist lahku lüüa, nagu venemeelne Krimm, ja mitte üks konn Läänes ei köhi?
Kui narvakad said Krimmi sündmustest enesekindlamaks, nagu Kallas väidab, siis Eestile see küll head ei tähenda. Saanuks nad seda läbi mõne positiivse sündmuse, näiteks läbi mingil moel Eesti-Vene suhete paranemise, olnuks see isegi tervitatav. Aga kui nad said enesekindlamaks läbi Venemaa jõhkra agressiooni ja annektsiooni, siis kas võib eeldada, et narvakad hakkavad samamoodi separatismi peale mõtlema ja nägema lahendust Venemaaga liitumises?
Kallas viitabki ilmselt sellele, et Narva venelased said julguse Eesti valitsusele survet avaldama hakata ja öelda: “Kui te meile meie nõutavaid õigusi ei anna, siis teeme “Крым наш и всё!” Narva variandi.”
Kallas kirjutab niinimetatud unustatuse joonest: “Toilast edasi Oru ristini, sealt hakkab pihta Keskerakonna kontrolli all olev nõukogude inimeste territoorium, mida tuleb Toompealt vaadatuna lihtsalt kontrolli alla hoida, koloniaalvõimuna hallata.” Kohe kindlasti oli see nii Reformierakonna võimu ajal, mil oravapartei vaatleski seda probleemse piirkonnana, mille heaks suurt midagi ei tehtud. Keskerakond on küll pigem riiki venestamise teed pidi juhtinud, aga kuna eestlasi kartes seda avalikult välja ei öelda saa, siis PBK ja RTR-i inforuumis olevad Ida-Virumaa venelased seda ka ei märka.
Kristina Kallase loost paistab välja ka see, et ise ta kõige oma venemeelsuse juures Narvasse ei kipu ja üheks põhjuseks nimetab seda, et seal pole head kooli. Kes peaks selle eest hea seisma, kui mitte haridussüsteemis sees olev Narva Kolledži direktor? Veelgi kummalisem on see, et ta ei näe küll võimalust praeguse poliitsüsteemi juures midagi muuta (mis on iseenesest juba selge), kuid millegipärast usub, et sellega saab hakkama mingi amorfne moodustis, kuhu hakkavad kuuluma “eestlus 2.0” pakkunud Margus Tsahkna sugused elukutselised tuksikeerajad!?
Kristina Kallase, Margus Tsahkna ja veel mitme Eesti 200 juhtfiguuri juures torkab silma, et tegu on multikultuurset ühiskonda toetavate inimestega, kes ilmselt teavad, et otsese taasvenestamisega enam Eestis läbi ei löö – siin ei saa lubada venekeelsele haridusele tagasiminekut, see leiaks liiga suurt vastuseisu. Seetõttu on asutud ründama “läänelike väärtuste” kaudu ehk läbi globalismi ja multikultuursuse, mis pole niiöelda “venemeelne” lähenemine, vaid läänelik ja seega Brüsseli-meelses ühiskonnas aktsepteeritav.
Äraseletatult näeb see välja nii – kuna koolides ja lasteaedades ei saa enam kakskeelsust ehk eesti- ja venekeelseid õppeasutusi propageerida, on asutud ülistama mitmekeelseid. Uusvenestajad ei räägi enam kahest eelnimetatud keelest, vaid juba mitmekeelsest õppekavast ehk siis on lisanud ka inglise keele – no mis võiks ühiskonnal olla selle keele vastu?! Aga paljude keelte oskamise taustal ronib riigi valdavalt eesti-vene segaühiskonda jõuliselt tagasi vene keel, nüüd enam mitte venestamise, vaid multilingvistilisuse alusel.
Kultuurikriitik Toomas Haug juhtis juba tähelepanu sellele, et Eesti 200 paar kuud tagasi Postimehes ilmunud manifestis ei ole mitte kusagil mainitud selliseid sõnu nagu iseseisvus, sõltumatus, eesti rahvas, eestlased, eestlus, eesti keel, rahvusriik, isamaa, kodumaa, eestlaste sündimus / iive, rahvuskultuur või eesti kultuur. Taasvenestamist viiakse nüüd läbi Lääne suunalt, sealse multikultuurse ühiskonna loomise baasil, kuhu sobitatakse ka vene keel.
Eesti 200 on globalistide Trooja hobune, kelle abiga soovitakse EKRE ja rahvuskonservatiivsuse võidukäiku pisutki pidurdada. Vähemalt praeguste eestvedajate näol pole sellest seltskonnas ainsatki rahvusmeelset inimest, mistõttu maksab vähemalt eestlastel küll neile valimistel ust näidata!
Kreml ja Putin said igal juhul Kristina Kallase suu läbi kinnituse, et Narvas ollakse Krimmiks valmis! Enesekindluse aga said putinivenelased tagasi juba siis, kui neid pronksiööde eest sisuliselt ei karistatud ja Kaitseväe kalmistule viidud Aljoša juures lubatakse 9. mai sabatit eriti jõuliselt, lausa “surmapolgu” tasemel jätkata. Ja muidugi väike näpuvibutus küüditatute mälestuse rüvetamise eest “Juratšoki” poolt: ah, te huligaanid! Enesekindlust Eesti riigi vastu töötamiseks pakub Keskide, sotside ja isamaalaste valitsus putinistidele lausa kamaluga!
Loe Eesti 200 taustast ka SIIT.
Me ju teame, et Venemaa okupeeris Krimmi. Ja nüüd Kristina Kallas ütleb, et see oli tore, sest selle läbi tõusis narvakate enesekindlus.
Kas ta ise ka aru saab, mida ta räägib, kelle nimel räägib ja mida toetab?
Kes on siin Putini mõjuagent? Ja toetab kaudselt Putini tegevust ja isegi rõõmustab selle üle?
Äkki Kristina Kallas sooviks ka Narva okupeerimist Venemaa poolt, sest see teeks narvakad veelgi enesekindlamaks ja õnnelikumaks?
Vabandust, aga sellisel inimesel ei tohiks küll asja olla Eesti poliitika kujundamisel.