20.11.2018
Eesti 200 on sama kiiresti kaduv kui 200-eurone tänaste hindade ja maksude puhul.
Eesti 200 kokkuklopsimises paistavad silma jämeda traageldusniidid, mis näitavad, et tegu ehtsaima projektiparteiga, milles pole rahvaliikumise lõhnagi, on vaid püüd iga hinna eest mingi kindlam mätas leida.
“Eesti 200 nimekirja puhul torkab silma, et perekondadest ja suguvõsadest on erakonna liikmeks astutud suurel kiirusel ja hulgakaupa. On hulga näiteid, kus liikmeks on astunud (täisealine) laps ja tema vanem või abikaasad. Arvuliselt kõige rohkem, kokku viis, on Eesti 200-s inimesi, kes kannavad perekonnanime Taro. Alamäe, Niinepuu ja Altroffi nimelisi liikmeid on igaühte parteis neli,” kirjutab ERR.
“Samamoodi klopsiti ühekordseks kasutamiseks kokku ka Vabaerakond, kes on nüüd jõudnud üheprotsendilise toetuseni, ning selle uue põhimõttelageda ja veendumusteta seltskonna poliitiline lend lõpeb sama haledalt,” kommenteeris Eesti 200 nimekirja EKRE liider Mart Helme.
Äriregistri veebilehel on avaldatud 550 inimese nimed, kes kuuluvad 3. novembril erakonnaks muutunud Eesti 200 ridadesse. Paljusid nimetatakse meedias “oma ala spetsialistideks”, kuid ilmselt nad seda siiski pole, sest meistrid on alati tuntud, Eesti 200 aga paistab silma vähetuntud isikutega.
Samas on need inimesed tuntud teistmoodi. Näiteks avaldas Põlva vallavolikogu mai lõpus erakorralisel istungil umbusaldust volikogu esimehele Igor Tarole. Volikogu 27 saadikust võttis hääletusest osa 24, kellest Taro umbusaldamise poolt oli 16 ja vastu kaheksa.
Kristina Kallas on poliitikamaastikul ka oponentide poolt sätitud täiesti globalistlikusse vasakäärmusesse, sest pretensioonikast nimest hoolimata polnud nende programmilises manifestis sõnakestki eestlusest ja rahvuslusest. Niipalju siis ühiskonnas mõjukatest inimestest.
Pealegi on Eesti 200 liikmete seas terve rida endisi IRL-i, sotside, Roheliste või oravapartei nimesid, sealhulgas IRL-i juhtimises täielikult põrunud Margus Tsahkna. Ka õelutsemata võib öelda, et peavoolumeedias võimendatuna Gruz 200 nime saanud projektipartei on tõesti kokku korjanud hunniku poliitilisi laipu.
Eesti 200 on valimisteks kokkuklopsitud naljanumber, mille eesmärgiks on tekitada ühest küljest uudsusel ning teisest küljest protestil ja tüdimusel põhinev moodustis, mida kasutada valimiste järel vasakliberaalse valitsuse kandepinna laiendamiseks. Kahju küll, aga EKRE rikub selle vandenõu kindlasti ära – hoolimata riigivõimu ja meedia meeleheitlikest ponnistustest näidata Eesti 200-t eluvõimelise ja edumeelse tulevikuerakonnana, vajub see kindlasti väga hästi ka põhja.
Samal teemal: Kultuurikriitik Toomas Haug liikumisest Eesti 200: taotletakse rahvusriigi taandumist!