12.11.2019
Valetajaks tembeldamine on muutumas absurdiks.
Praeguses olukorras, kus käib nõiajaht ministrite väidetavate valetamiste ümber, on paslik tsiteerida Eesti Maaülikooli rektori nõuniku Peeter Oleski sõnu.
ERR-i arvamusloos ütleb Olesk, et Eestis pole põhiliseks poliitiliseks vahendiks mitte enam põhimõtete konkurents, vaid valede otsimine.
“Meie päevil pole enam selge seegi, mis on vale ja kuidas seda sedastada. Probleemi sisu kõige lihtsamini sõnastades võiks väita, et vale on mingi tõsiolu mittevastavus tõele, kusjuures vastavust tõele tuleb verifitseerida ja vale olemasolu nõuab kinnitamist,” selgitab Olesk.
Ta hoiatab ka eksiarvamuse eest, et vale olemasolu tõestab õiguskantsler või kohus. “Välja arvatud seadusjärgsed kohustused, saab õiguskantsler kas juhtida tähelepanu õiguslikele vastuoludele või hoiatada niisuguste käikude eest, mida tekitab hirm edasiste poliitiliste või ka üldrahvalike arengute ees,” kirjutab Peeter Olesk. “Mida õiguskantslerilt oodata või taotleda ei tohiks, on eelkohtu funktsiooni täitmine. Teisisõnu tähendaks see, et juba enne mingi otsuse langetamist uuritakse vaikimisi, kuidas suhtub asjasse õiguskantsler.”
Mida arvab kohus, sõltub Oleski arvates palju rohkem koodeksite konkreetsest sisust kui sellest, mis on vale “tegelikult”. Ta lisab, et süütuse presumptsioon on kaotanud õigusmõistmise jaoks vajaliku definitiivse väärtuse ja ei toimi ammu enam kasvatavalt, sest ei pidurda süüdimõistmise ennatust.
Reformierakondlane Hanno Pevkur nõudis pühapäeval õiguskantslerilt hinnangut siseminister Mart Helme ütlusele, nagu algataks ja lõpetaks prokuratuur kriminaalasju poliitilistel motiividel. Temaga läks kaasa sots Katri Raik, kes nõudis selleks erikomisjoni moodustamist.
Seda, et Eestis on juurdluse, menetlemise, kohtumõistmise ja hukkamise enda õlule võtnud ajakirjandus opositsiooni tellimusel, ei soovi tunnistada ei Pevkur ega Raik, küll aga nõuavad nad lisaks veel ka kõikvõimalikelt riiklikelt institutsioonidelt oma poliitiliste oponentide kuulutamist valetajateks.