Eesti peab deklareerima, et me ei vastuta kolonialismi eest, vaid oleme ise selle tagajärjel kannatajad

Eesti ja teised Balti riigid on just see regioon, kes saaks Euroopale deklareerida, et võltshäbi kolonialismi tagajärgede pärast ei ole Vana Maailma rahvaste tänaste põlvkondade kohustus.

Kuigi orjuse ja pärisorjuse vahel on mitmeid erinevusi, on mõlemal juhul tegu inimeste panekuga ebainimlikku olukorda ja omandiõigusega nendele. Eestlased said pärisorjadeks juba ammu enne orjaveo algust Aafrikast Ameerikasse – meie XIII sajandil, orjavedu üle Atlandi aga algas XVII sajandil.

Paljud neegrid olid orjaveo alguseks samuti juba orjad, kuid seda oma pealikute ülemvõimu all – ja ei maksa unustada, et suurem osa aafriklastest müüdi orjadeks just endi mustanahaliste valitsejate poolt.

Eestimaal kaotati pärisorjus 1816. aastal, Liivimaal kolm aastat hiljem. Ameerika neegerorjad said vabaks 1. aprillil 1863. aastal, Brasiilias 1889. aastal.

Eesti pole kunagi olnud seotud kolonialismiga ega ole saanud osa alistatud maadest röövitud väärtustest. Vastupidi, me oleme ise olnud koloniaalvaldus ning meid on erinevad impeeriumid röövinud ja orjastanud.

Kolonialismi Aafrikas vedasid Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Portugal ja Belgia. Ülejäänud Euroopa rahvastel pole seal toimunud kuritegudega põlisrahvaste vastu mingit pistmist. Samas aga oli kolonialism aafriklastele ka kasulik, sest see lõi alged nii majanduse kui ka oma ärksama ühiskonnaosa loomiseks.

Aafrika pole suutnud siiani luua ei toimivaid majandusi ega riike ja seda ei saa seletada kolonialismi tagajärgedega – pigem kukkusid majandused seal kokku pärast valgete farmerite minemaajamist, nagu Zimbabwes. Probleem on aafriklastes endis, kes pole suutnud kõrvale heita hõimusuhteid, mis on aluseks kodusõdadele, genotsiidijuhtumitele ja poliitilisele ebastabiilsusele.

Suutmatus luua toimivaid riike teeb aafriklased kõlbmatuks ka euroopaliku süsteemi jaoks, sest nende mentaliteet ei vasta sellele, mida oleks vaja integratsiooniks Euroopa riikide ühiskondadesse. See tähendab, et iga ärksam aafriklane peab Euroopasse tulles ise ennast tõestama, mitte nõudma ise midagi tegemata head elu.

Jutt kolonialismivõlast ja õigusest priile elule Euroopas on katteks sellele, et aafriklased on omapäi hakkamasaamises põhjalikult põrunud.

Eestlased on saatuselt neegritega igati samal tasemel ja meil ei ole nende ees mingeid moraalseid kohustusi. Kõik, mis meil on, oleme me ise saavutanud, ja seda peaksid ka nemad silmas pidama, enne kui nad mingeid nõudeid esitama hakkavad.

Eestisse tulnud neegril pole mingit õigust siin kolonialismist rääkida ega rassismisüüdistusi kasutades endale eriõigusi nõuda. Olgu must või mitte, neil on oma kodumaa, oma keel ja kultuur, ja võõrsile tulles peavad nad arvestama põlisrahva omadega. Veel parem, kui nad arendavad oma kodumaad, mis elab endiselt kõplamajanduses.

Postimees on algatanud vihaõhutuskampaania, andes sõna siin elavatele migrantidele. Pealkirjadki on kohased: “Eestis elav süürlane: me ei meeldi eestlastele, nad ei taha meid siia” ja “Eestis elav nigeerlane: eestlased põrnitsevad mind nii uudishimust kui ka pahatahtlikkusest”.

Hoopiski Eestis elavatele migrantidele, eriti vasakliberaalide poolt väljaõpetatud ülbetele neegritele peab valjuhäälselt ütlema: “Te tulite elama ühe paljukannatanud rahva koju – siis talitsege oma pretensioonikust, ülbust ja pahatahtlikkust! Mitte meie ei pea teile midagi tõestama, vaid teie peate meile lugupidamist üles näitama – alles siis saab rääkida normaalsest suhtlemisest.

Praegu kordate te vasakliberaalide mürgiseid sõnu, sekkute valitsuse vastu protesteerides (koos tühisüdametega Stenbocki maja ees) võõra maa siseellu, ülbitsete põlisrahvaga ja aina nõuate – see pole abivajajate, sõprade ja külaliste, vaid vaenlaste suhtumine. Sel juhul on meil sajakordne õigus öelda teile EI!”