16.04.2020
Henn Põlluaas tutvub Poola sõjatehnikaga.
Meie õhuruumis lendavad vaheldumisi paljude NATO riikide lennukid, kuid kiidusõnu jagatakse väljavalitutele ja mõnede puhul unustatakse nende panus Baltikumi õhuturbesse sootuks.
Kui Eesti vajas kokkulepet meie kaitseväelaste missiooniks Malis, räägiti sellest, kuidas Prantsusmaa saadab meid kaitsma oma lennukeid ja Eesti peaks omakorda aitama prantslasi Barkhane missioonil. Kuigi tegu on suuresti Prantsusmaa abistamisega nende mõjusfääri hoidmisel oma endistes Aafrika kolooniates.
Kui Ungari ja Poola vajavad meie abi oma suveräänsuse kaitsmisel – seda ju migrandimasside eemalehoidmine tähendab – siis Eesti küll neid selles ei toeta, vaid läheb Brüsseli-meelselt nende vastu, samas kui Tšehhi ja Ungari lennukid olid alles meie õhuruumis ja Poola omad on praegugi Ämaril.
Brüssel ründab ju Visegradi riike ennekõike seetõttu, et nood alustasid sirgeseljalisusega just rändekriisi ajal ehk otsustasid ise oma turvalisuse üle.
Neljapäeval rääkisid peaminister Jüri Ratas ja välisminister Urmas Reinsalu taas Itaalia ja Hispaania lennukitest Baltikumi taevas ja meie kohustusest neid raskel hetkel aidata, sedapuhku koroonaviiruse tõrje osas. Sellega ei saa mitte nõustada, küll aga võib küsida – miks me Visegradi riike samavääriliseks ei pea? Tegu on demokraatlike riikidega, kelle riigivõim on demokraatlikult valitud.
Reinsalu osas peab küll tunnistama, et tema ministeerium on nii Ungari kui Poola suhtes ajanud sõbralikku joont, kuigi hiljuti ühineti ikkagi Ungari vastu suunatud resolutsiooniga. Sel nädalal aga teatas madjarite-vastasusega ühinemisest ka Isamaa eurosaadik Riho Terras.
Ungari ja Poola on just nüüd löögi all – Euroopa Kohus mõistis nemad koos Tšehhiga süüdi migrantidest keeldumises, ja Euroopa Parlament valmistab just ette järjekordset resolutsiooni Poola valimiste ja Ungari eriolukorra kohta. Meie taevas aga tiirlevad just Poola lennukid – kas toetame Poolat ja Ungarit või jätame nad lõukoerte kätte?
Eesti riiklik poliitika oma NATO liitlaste ja EL-i kaaslaste vastu on endiselt kahekeelne – Lääne-Euroopa ees lömitatakse, Ida-Euroopat põlatakse tõusiklikult, seda ka olukordades, kus meie Euroopa liitlased annavad meie kaitsmisesse võrdse panuse. EKRE poliitikud on seejuures erand, nemad on nii isiklikul kui ka poliitilisel ja erakondlikul tasandil Visegradi poolel olnud.
Ungaril, Poolal, Tšehhil ja Slovakkial pole mingit põhjust meid idaagressiooni korral aidata – Eesti on näidanud, et pole nende sõber.