Eesti välisesinduste otstarbekus – Matti Maasikas versus Peeter Espak

Meedias on päevakorda tõstetud Eesti välisesinduste otstarbekus ja see tekitab vaidlusi ka erinevate ühiskonnategelaste ja ametnike vahel.

Välisministeeriumi endine kantsler, nüüdne EL-i esinduse juht Ukrainas Matti Maasikas kutsub “kriitiliselt ja kohe” arutama Eesti saatkondade kokkutõmbamist kaugemates maades, et tugevdada diplomaatilist kohalolekut oluliste liitlaste juures. Eestil on praegu saatkond 38 riigis.

Maasikas meenutab, et kuni 2010. aastani avas Eesti saatkondi seal, kus on meie tegelikud poliitilised ja julgeolekuhuvid.

“2010. aastast edasi – erandiks 2016 avatud saatkond Rumeenias – oleme tegelenud aga enda tegelikust palju suuremaks ja rikkamaks kujutamisega,” nendib Maasikas, küsides, kui taskukohane ja meie ellujäämiseks vajalik on Eesti diplomaatide kohalolu Delhis, Canberras, Abu Dhabis ning peagi ka Singapuris ja Soulis. Ta lisab, et uute saatkondade avamist põhjendatakse praegusel ajal enamasti Eesti majandushuvide aktiivsema ajamisega, kuid lähiriigid jäetakse unarusse.

Maasikale oponeerib ühiskonnateadlane Peeter Espak.

“Ükskõik milliseks ei jää NATO või nn lääneliitlaste roll järgneva 30 aasta perspektiivis – fakt on aga see, et maailma majanduslik ja seega ka poliitiline kese liigub paratamatult nende riikide ja piirkondade suunal, milledes saatkondade sulgemist antud diplomaat soovitab. See on demograafiline, majanduslik ja ka sõjaline paratamatus – ja järgneva poole sajandi Eesti peamine aur peaks minema olgu India, Korea või kasvõi Singapuri suunale – sest 100 aasta perspektiivis elame paratamatult maailmas, kus ka USA on üks võimas teiste seas – mitte ainus võimas. Võibolla aastal 2120 on esmaseks maailmapolitseinikuks ja ka demokraatia kaitsjaks hoopis India – ning oma positsioone Euraasias peame kaitsma läbi Delhi saatkonna. Võimalusi on kümneid, kuid üleüldine tendents on selge,” arutleb Espak.

Espak soovitab hoopis järgmist: “Esmalt tuleks koheselt sulgeda kõikvõimalikud kaitseuuringute keskused ja muud ebavajalikud tegevused (sh kogu meie välispoliitilist ebakompetentsi koondav Välissuhete Nõukoda) – kohad, kus pakutakse inimestele asendustöökohti, mille käigus ei suuda nad edukalt isegi maailmavaatelist propagandat teha (sest ka selleks on vaja haridust ja andekust) – ja ülejäävad vahendid investeerida sinna, kus neid päriselt tarvis on. Mu meelest peaks aga arutama üha rohkem hoopis selle üle, et absoluutne ebakompetents ei hõivaks Eesti välispoliitilist mõtet meil kohapeal – ja soovitatavalt kohe! Välispoliitiline küündimatus on Eesti üks suurimaid turvariske juba ammu.”

“Isiklikult on mulle alati olnud raske mõista, kuidas toimub üldse Eestis saamine välispoliitika analüütikuks või ka saadikuks? Üheks eeliseks on mu meelest asjaolu, et kordad lihtsalt kivise näoga mingeid poliitilisi ja ideoloogilisi stamplauseid ja teed näo, et sa ei saa mitte millestki maailmas aru – aga jätad mulje, et oled ideoloogiliselt truu. Peamiseks eelduseks aga siiski vist on olnud see, et inimene lihtsalt ei mõista maailmas toimuvast ka päriselt mitte midagi (sh ei tea, kus maailma riigid asuvad), kuid miskipärast räägib kõikjal avalikkuses maailmas toimuvast ideoloogiliselt korrektseid valdavalt globalistlikke või progressivistlikke stampe kasutades,” nendib Espak lõpetuseks.

Uued Uudised toetavad kahtlemata Peeter Espakit.